Maja, mis vajub soosse

Juhani Püttsepp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Valmistusime selleks otsinguks mõttes mitu kuud, ootasime talve. Mõte jooksis seda rada pidi, et läbikülmunud metsaalusel on ehk kergem astuda.

Sel pühapäeva hommikul, kui teele lähme, tuleb tihedat uduvihma. Märkmeteks kaasa võetud kaustik muutub märjaks paberkaltsuks.

«Kust seda paremat ilma ikka võtta,» ütleb teejuht, Aruvälja põline metsavaht Valdur Kuiv, ja nendib varsti, et üks kummik laseb vett läbi.

Leiame männikualuselt väsinud lumelt mitu põdra magamisaset.

Tundub, et põder pole valinud, et ta on heitnud külili sinna, kus väsimus peale on tulnud.

Leiame mõtuse ehk metsise kõveraid julki. Peast käib läbi, et nüüd ma enam ei unusta, mismoodi mõtuse asjatoimetused välja näevad.

Esialgu ei leia me Karistost seda, mida otsime.

Kulub peaaegu tund, siis hüüab Valdur Kuiv mind lähemale.

Majaase, nii kolm korda kolm meetrit, keset soomännikut. Tahutud tapid, ristpalkhüti jäänused.

Laeva kandi vanad jahimehed teavad seda ehitust hästi ja kutsuvad magasiaidaks. 1960ndatel oli tal veel katuski peal.

Magasiaidas elasid sõjajärgsetel aastatel Nasja külast pärit inimesed eesotsas juuramagister Teodor Reinholdiga.

Valdur Kuiv sattus Karisto männikusse 1951. aastal, noore metsavahina, kui tuli uus metsakorraldus.

Ei olnud Karistos siis ühtegi raiet, ühtegi teed. Jahimehed ka seal ei käinud. Oli noor tihe männik, 50 meetri peale ei näinud.

Kuiv läks Karistosse kvartalisihte puhastama:

«Juhtusime esimest korda sinna kahekesi.

Paarimees oli suitsumees. Istume.

Järsku käis üks kaselatv, vuhh, üles. Läksime lähemale vaatama.

Paistis redel ja mesipuu.

Siis kuuldus hääl, justkui lükkaks keegi inglise vindile padruneid sisse. Klõbin käis.»

Mehed said jooksust hinge tõmmata, kui olid poole raba peal: «Hea, et ellu jäime!»

Valdur Kuiv jätkab: «Mõtlesime siis, et mis me teeme. Otsustasime, et kedagi üles ei anna. Mõtlesime, et võtame selle 25 aastat vangistust vastu, kui vaja on.»

Tagantjärele on teada, et Teodor Reinhold juhitud metsavennad ei tulistanud ühegi inimese pihta. Õieti polnud ka mingit rühma ega juhti, lihtsalt ühe küla inimesed varjasid end koos.

Elasid metsas väga lihtsat elu.

Väikeses majas tantsima ei mahtunud, aga muidu oli mõnus.

Oli pliit, telliskivid pliidi peal hoidsid sooja.

Teodor Reinholdi abikaasa Gerta jutustab.

«Metsas oli täitsa hea elada. Metsas läks päev niisama ära. Hirmu ei tundnudki, ei osanudki karta. Päeval Teodor luges ja kirjutas oma doktoritööd, õhtuti pani vuhvaika selga ja läks kolhoosi põllule juurikaid tooma.»

WC oli metsas ilma veeta, kahe puu vahel latt ja auk.

Gerta Reinhold: «Väga mõnus oli suvel istuda, kuulata, kui kägu kukkus.»

Talvel ulusid hundid.

Teodori vennanaine Linda Reinhold: «Mulle tundus, et nad käisid meie väljakäigus söömas. Ei läinud neid välja vaatama.»

Kui Teodor käis viljaraksus, siis tehti pliidiahjus leiba.

Oli ka peenemat jahu, Gerta küpsetas jõuluks saia. Täitsa hea tuli.

Jõulupuud toas ei olnud, puud olid ümberringi.

«Ega mets ei pure. Metsast ei ole midagi paha karta,» kõneles Pimekooldu Ella, kes aastaid üksinda Emajõel kõrvalises vanajõe käänus elas. «Kaks asja, mets ja vesi. Kevad. Ilus päikseline päev ja puude varjud vee peal. Kas see pole ilus.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles