Tallinna tulevikku vaatamise eelarve

Kuigi Tallinna linnavalitsus peab vähem kui aasta pärast ametist lahkuma, on uus eelarve suunatud kaugele tulevikku, väidab linnapea Tõnis Palts.

Kuigi Brüsseli poolt vaadates võib terve Eesti provintsina paista – vaatamata kõigile ülikoolidele, sadamatele, kunstimuuseumidele, teatritele, raudteedele, presidendilossile ja ooperile –, jaguneb Eesti omakorda jõukamateks piirkondadeks ning nendeks, mida on tarvis toetada.

Pealinn Tallinn on kogu Eesti majanduse mootor, tahame seda endale tunnistada või ei. Kuigi see pole Tallinna linnapea ülesanne, peab ta regionaalpoliitikaga iga päev tegelema, sest Tallinnal on vastutus kogu Eesti ees.

Mitmed Eesti jaoks tähtsad institutsioonid, nagu lennujaam, suurimad sadamad, ministeeriumid, välisriikide saatkonnad jne paiknevad Tallinnas. Nii sõltub paljuski Tallinna otsustest, kui palju elu – kultuuri, ettevõtlust, haridust, turiste ja töökohti – jõuab teistesse Eesti maakondadesse.

Tallinn ei hakka kunagi saama mingit Euroopa Liidu ääremaa-toetust, vaid peab ise toime tulema. Riigi suurimal omavalitsusüksusel, kus on ülikoolid, edukad kõrgtehnoloogiaettevõtted, miljardikroonine kunstimuuseum ning hästiarenenud sotsiaalhoolekanne, olekski seda naljakas paluda.

Seepärast on Tallinn kahekordselt vastutusrikkas olukorras – väljapoole peab pealinn esindama parimat, mida riigil pakkuda, teisalt peab ta olema uuenduste ja paranduste juurutaja kogu maa jaoks. See kaksikroll ei ole lihtne, ammugi mitte odav.

Tallinn peab investeerima korraga kolmes suunas: linnakodanikud, naabervallad-maakonnad ning väliskülalised.

Konkurentsivõime peab säilima pikas perspektiivis.

Sel aastal eelarvet koostades tuli Tallinna esmakordselt vaadelda ühena Euroopa Liidu põhjaregiooni pealinnadest. Konkurentidega võrreldes on Tallinnal nii eeliseid kui puudusi. Olulisimaks pean Ülemiste vanakese tõdemust, et Tallinn ei saa kunagi valmis.

Lõpuni ehitamata linnal on võimalus valida uuele ajale kohased arengusuunad. Tulevikus saavad edukad olla ainult need piirkonnad, kus on palju andekaid ja õnnelikke inimesi. Talente.

Sinna liiguvad järele ettevõtted, seal areneb loominguline elu, õitseb kultuur. Tulevikuühiskonnas vajalik elukestev õpe saab tugineda mitte niivõrd kohusetundlikele sotsiaaltöötajatele, kui just talendikatele teadlastele, õpetlastele.

Et meil oleks piisavalt talente, peame looma neile õppimiseks, töötamiseks ja meelelahutuseks tingimused, milles nad soovivad elada. Elukeskkond peab olema fun, cool, ihaldusväärne.

Seepärast tuleb praegu vaadata kaugemale tulevikku kui üks eelarveaasta, kui paar valimisperioodi. Talentidele tuleb luua parimad tingimused, anda võimalus oma ande väljaarendamiseks.

Pakkuda korralikes koolimajades parimat haridust, võimaldada sportimist ja toetada tervislikke eluviise.

Liitumisel Euroopaga on muutunud karmimaks mitme valdkonna regulatsioon, näiteks jäätmekäitluse nõuded. Euroopaga liitumiseks kiiruga vastu võetud seadused on nii uued, et isegi keskkonnaministeeriumis ei osata täpselt öelda, kuidas neid ellu tuleks rakendada.

Nii peab Tallinn siingi teerajaja olema – üle 60% Eesti tarbimisest toimub Tallinnas või lähiümbruses. Uute reeglite juurutamisega kaasneb aga täiendav koormus meie linlastele.

Asjad, mida pole varem tehtud, võtavad alati veidi rohkem aega ning tekitavad lisakulusid. Teistel linnadel ja valdadel saab paljude uuenduste elluviimine tänu Tallinna kogemusele olema lihtsam ja odavam.

Paljud Eesti tänapäeva probleemid löövad kõige valusamalt Tallinna. Näiteks arstide puudus annab enam tunda kohas, kus tervishoiuteenuse vajajaid kõige rohkem. Kodutud kogunevad sinna, kus äraelamine kõige lihtsam ning abisüsteem kõige parem.

Tööjõu lahkumisest tingitud spetsialistide puudus lööb kõige teravamalt piirkonda, kus näiteks bussijuhtide või hooldusõdede järele kõige suurem vajadus. Ka rahvastiku vananemisest ja rahvaarvu vähenemisest tingitud tulubaasi kasvu aeglustumine annab kõige teravamalt tunda Tallinnas.

Nagu formaalne sisemigratsioon (näiteks elanike Tallinna registrisse meelitamine) ei suurenda kokkuvõttes rahvastikku, ei lahenda ka muid probleeme nende riigisisene ümberpaigutamine. Eesti probleemid on Tallinna probleemid ning pealinnal lasub peamine vastutus parema tuleviku eest.

Mõnede inimeste hulgas pole tuleviku peale mõtlemine kunagi populaarne olnud. Epikuurlus on alati menukam kui jätkusuutlikuks tulevikuks valmistumine ning lühiajaliste lubadustega populaarsust lõikavad poliitikud leiavad alati toetajaskonna.

Kuid usun, et kõik terve mõistusega inimesed saavad aru, et me ei tohi tuleviku arvel priisata. Kas lapsevanemad oleks nõus, et lapsed õpivad 12 aastat lagunenud ja pimedas koolimajas, kuna linnapea jagas linna raha sugulastele sotsiaaltoetusteks laiali?

Kui Tallinn ei kanna praegu hoolt oma mudilaste ja koolilaste eest, pole meil tulevikus üliõpilasi ei Tallinna ega teiste linnade ülikoolides.

Kirjutades pealinna eelarvest, jutustasin tegelikult murest kogu maa ja rahva pärast. Visioonist, mis võimaldab meil jätkusuutlikult edukas olla. Linna, riigi ja rahva ajaloos on üks aasta kaduvväike aeg.

Siiski on aasta piisavalt pikk, et panna alus paremale tulevikule. Täna Tallinna volikogus loetav roheline raamat ei ole valimisaasta eelarve. See on terve mõistuse ja tuleviku eelarve.