Kuidas ma Rootsis arsti juures käisin

Airi Värnik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Airi Värnik kirjeldab Rootsi tervishoiusüsteemi ja jõuab järeldusele, et kõige parem on igas riigis ise oma tervise eest hoolitseda ja mitte haigeks jääda.

Aina paisuvad kemplemised arstinduse asjus tekitavad kaasavehklemise tahtmise. Seekord alustan kogemusest patsiendina. Niisiis, selga vöökohale lõi terav valu, mis tundus olevat vähemalt pitsunud kusejuhaga hulkuva neeru kaeblemine.

Otsustasin kiirabihaiglas ära käia. Kolleegid hoiatasid, et oodata tuleb tunde, kuid perearstile pole ka mõtet ägeda haigusjuhuga registreerida, seal tuleb oodata nädalaid, koduvisiit on aga Rootsis tundmata teenus.

Sisenesin rahvast täis ooteruumi, tõendasin oma isikut, misjärel veenduti, et mul on Rootsi riigi täieõiguslik tervisekindlustus, ja kasseeriti 240 Rootsi krooni (korruta 1,7ga, et saada teada summa Eesti kroonides) nii nagu ette nähtud. Ootasin.

Edasi kulges mu päev erinevate saatjatega erinevatel kušettidel, sohvadel ja tugitoolides eesnime pidi hüütult ning lahkete küsimuste saatel, kas ma ei taha mitte kohvikusse või pikali või helistada, ikka lähemale tipphetkele – tuppa, kus ma tunnijagu olin oodanud, saabus ARST.

Katsuda polnud vaja

Minu töölt lahkumisest oli möödunud 5 tundi ja 25 minutit (tulin taksoga, s.o 15 minutit, 120 Rootsi krooni). Meie vestlus vältas 7 minutit.

Ta vaatas analüüse, küsitles (kehalist kontakti ei võtnud) ja avaldas arvamuse: viirus, ravi ei ole, vajadusel valuvaigisteid.

Sel päeval olin nördinud, kuid järgmistel enam mitte. Diagnoos osutus haiguse kulu järgi õigeks, isegi ajakadu kokku arvates oleks ma Eestis kulutanud esimesel päeval aega selleks, et saada saatekiri analüüsidele, teisel päeval andnud analüüsid, kolmandal saanud heal juhul vastused.

Nii vere- kui uriinianalüüs sisaldas palju kõnekaid komponente, arst oli sümpaatselt asjalik ja, mis peamine, kindlameelselt veenev.

Visiiditasugi ei tundunud röövimisena, kuigi maksud Rootsis, sh tervisekindlustus, on väga kõrged. Mille eest siis üldse veel maksta, kui mitte tervise eest ja parim hetk raha küsimiseks ongi just see, kui inimesel tervise asjatundjat ja abi vaja on.

Mõtlen taas Eesti peale. Eestis maksame 13 protsenti palgast ravikindlustuseks. Ühe maksumaksja kohta tuleb üks kindlustuseta isik. Siiski ei ole see just väike summa. See oleks ehk isegi piisav, kui sellest rahast ei peaks maksma raviasutuste kapitaalkulusid ja kompensatsiooni töövõimetuspäevade eest.

Kui võtta aluseks printsiip, et ravikindlustus peab tagama raviteenuse, tuleks haiglas viibitud päevade eest saadavast hüvitisest maha arvata ka haiglas osutatud hotelliteenus ja sel ajal kasutatud ravimite hind.

Ent see lööks tugevamini väikesepalgalisi. Visiidimaks ka perearsti juurde oleks siiski oluline.

Inimese loomus ei hinda naljalt seda, mida ta saab täna jumalamuidu. 5-kroonine visiidimaks kaotati ära, kui Tallinna Kaubamaja pani WC kasutamise maksuks 10 krooni.

Tähtis tervis

Mida siis veel teha? Terve olla. Ja terve olla on imelihtne. Elu on nagu karikas, mis täitub vastavalt sellele, millisel määral me seda enesekahjustusega täidame.

Kui karikas on riskiteguritest pilgeni – ongi lõpp. Karika suurus, muide, on sündimisel määratud ema-isa ja eelmiste põlvede eluviisidega, peenemalt öeldes tervisekäitumisega.

Tänapäevaks on terve olemise saladusi küllalt hästi tundma õpitud põhimõttel «põhjus tingib tagajärje».

Teesid on lihtsad, kõigile enam-vähem teada ja usutavad, kuid toimivad ainult siis, kui neid printsiipe järjekindlalt järgida.

Kui enesest hoolimine on saanud eluviisi enesestmõistetavaks osaks, siis see ei kurna, vaid muutub automaatseks nagu näiteks tegevused autojuhtimisel.

Üks tõdedest on: «Sa oled see, mida sa sööd.» Tõepoolest, rakud uuenevad pidevalt ning ehitusmaterjal saadakse toidust.

Sestap jäta kõrvale rämpstoit, vaata kaupluses hoolega pakendit, mida vähem E-sid, seda parem. Ära eelista erksavärvilist ega kauasäilivat. Ole rahul ka lihtsa toiduga.

Ära usu mesijutte veinist kui päikesest, see on müügimeeste leib. Ka veinis, nii nagu õlleski, on toimeaineks viinapiiritus, mis arvatakse mürkide hulka.

Tervisele tuleks kasuks, kui alkoholimüüki piirataks, kui meilgi oleks nagu näiteks Norras, kus alkoholimonopol on riigi käes, müük toimuks vastavatest poodidest vaid argipäevadel, õlut saaks küll toidupoest, kuid mitte pärast kella 18. Ei olevat probleemi, sest põlvkonnad on nii üles kasvanud.

Sinu keha on instrument, mis võimaldab toimida. Keha eest on mõttekas hoolt kanda, harjutusi teha, värsket õhku sisse lasta, puhastada ja võida.

Stress läheb lihasesse, muudab selle kõvaks ja teeb kaela kangeks. Regulaarset lõdvestumist tasub meeles pidada.

Minu töökohas Stockholmis on tasuta harjutuste saal avatud juba kella kuuest hommikul kuni hilisõhtuni, basseini saab kord nädalas, lõuna ajal tuleb käsu korras pooleks tunniks välja jalutama minna.

On olemas jalgrattapark nendele paljudele, kes käivad tööl jalgrattaga.

Hoia ennast

Ära koonerda valgusega. Valdavalt tubane loodusest võõrandunud töö on loonud olukorra, kus puhatakse suvel, siis, kui valgust ja seega ka energiat on pillavalt palju, ning töötatakse siis, kui peaks talveunes olema.

Mõningast abi saab spetsiaalsetest arstiriistade kauplustes müügil olevatest valguslampidest, mis tööruumidesse üles seada, samuti talvepuhkusest mägedes ja suve pikendamisest septembri-oktoobrini sõiduga lõunamaale.

Ei oska Maurice Maeterlinckist paremini sõnastada suhtumist olukordadesse: «See, mis sünnib, ongi õnn.» Meil on täielik mõjuvõim selle üle, mis saab elusündmustest meis endis, s.o kas me dramatiseerime või võtame sündmusi filosoofilise rahuga.

Korrapäraselt enesele võetud aega võiks südametunnistuse piinadeta kasutada selleks, et teha midagi niisugust, mis on tore ja lustlik või millest on unistatud.

Vajalik oleks mõtiskleda ka selle üle, kas praeguses elustiilis on midagi võõrast, pealesunnitut, ilma et sundusel väärilist kompensatsiooni oleks, kas oma idee, oma arusaam pääseb löögile. Ei pruugiks karta trendist erinev olla.

Terveolemine pole mitte üksnes popp, vaid eluküsimus. Tarkuse tunnus on see, kui haigussümptomite tekkimisel ei lasta neil areneda, vaid otsitakse ja võetakse enda tervendamine käsile, maksku mis maksab.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles