Jõulukõhedus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna viiskümmend seitse aastat tagasi, 1947. aasta 22. detsembril on Elo Tuglas mu vanaisale kirjutanud: «Ylehomme on jõulu laupäev. Jah, täiesti oma laadne, millist pole millagi varem olnud. Mul on isegi kuusk aias ja kavatsen ta sissegi tuua. Ent puuduvad kyynlad. Laualt puudub verivorst, piparkoogid, sai ja sylt. Pole ei sea koiba, ega midagi, mis meenutaks jõulu hõngu köögis ja toas. Ära arva, et oleme söömata! Ei, kuid lapselik meel on kurb, et pole seda, mis manaks lapselikke mälestusi.»
Jõulukõhedus.
Viimaseil aastail tunnen minagi jõulueelsel ajal iselaadi kõhedust. Mu silme ees virvendavad sajad reklaamid, mille kõigi vältimatu tõmbenumber on muheda moega jõuluvana. Reklaamitagu päikselist Egiptuse-reisi või mootorsaagi jõuluvanast pole pääsu. Vaid jõulujumal üksi teab, milleks jõuluvanale mootorsaag. Nii palju, kui mina aru saan, on jõuluvana ülesanne alati olnud kuuse alla pakke poetada, mitte aga lumises metsas lageraiet teha.
Mul on kõhe, sest hilissügisest kuni aastavahetuseni kestev kaubanduslik ajuloputus hirmutab mu jõulutunde minema. Seegi on muidugi vana laul, sest jõuluhüsteeriastki hakatakse vältimatult rääkima kohe, kui esimene vapper kaubanduskeskus oma isikliku jõuluvana ajalehte torkab.
Mu jõulukõhedus on otseselt seotud jõulutunde ootusega. Ja kuna jõulutunne on sisemine seisund, mis paratamatult ei saa saabuda enne, kui selleks õige aeg jõulude ajal , siis terve mõistusega võttes peaksin suutma jõulukõheduse maha suruda. Aga ei suuda.
Kardan üha, et viimaks jääbki jõulutunne tulemata. Et mootorsaagide mürin on jõuluvana minema peletanud.
Tegelikult tuleb see ikkagi. On alati tulnud. Lihtsalt mõnikord tuleb selle meeleseisundi saavutamiseks pooljuhuslikult midagi märgata või mõista. Ma ei mäleta enam, kuidas sain jõulukõhedusest jagu mullu, kuid tänavu aitasid mind kunagi ammu mu vanaisale saadetud kirjad, mida parasjagu raamatuks kokku sean.
Nii kirjutas Siberisse saadetud Maria (mitte Heino Kiige Maria, vaid päris) 1950. aasta alguses mu vanaisale: «Ma tänan Sind ja Su kaaslasi. See kuuseoks oli meile jõulupuuks. Ma tegin jala kartulast, panin keset lauda ja 6 küünalt ümber igale küünal. Me laulsime jõululaule ja ilusaid isamaa laule ja ma panin uue kollase räti kohe pähe. Minu lemmikvärv!
Jõuluõhtul ma sõitsin jälle pääle sauna kohe steppi tagasi valgel. Ma ei tea millele mõtlesin, aga ülesse ma vaatasin ja meenutasin Sinu sõnu. «Ja me kohtasime sel taevasillal palgest palgesse sel jõuluööl.» Ja veel, kui inimesel on olnud nii palju häid aastaid järgemööda, miks ei või Tal siis ka vahel kehvem olla? On ju nii?»
TNS Emori äsjane telefoniküsitlus näitas, et Eesti inimesed kavatsevad jõulukingitusi teha keskmiselt seitsmele sõbrale ja tuttavale. Jõuluvana kingikoti täitmiseks kulub igal kinkijal kokku keskmiselt 845 krooni. Võrreldes eelmise aastaga on kingisaajate arv jäänud samaks, kuid suurenenud on kingi eelarve.
«Jah, kujutan ette kuidas Sa omi mudilaste kinkide pärast pääd murrad, ning kuidas te siis kas või teelusika yksteisele rõõmuga kingite. Peaasi see suur hoidmine ja see yhistunne,» kirjutas aga Elo Tuglas viiskümmend seitse aastat tagasi.
Mu kõhedus on läinud, sest märkasin, et iga jõuluaeg on «täiesti oma laadne, millist pole millagi varem olnud». Ja mõistsin, et jõulutunde tulek ei sõltu krediitkaartide rohkusest tengelpungas või jõulukinkidele kulutatud summa suurusest. Küllalt on kuuseoksast, millele tehtud «kartulast jalg», või kollasest rätist või teelusikast.