Kirme, millel jooksid jäljed

Muudatus sünnib reede hilisõhtul, 17. detsembril. Istun parajasti laua ääres. Vaatan, kuidas küünlad põlevad.

Miski sunnib pöörduma akna poole. Tänavalaterna valgusvihus langevad pidulikult üle hulga aja esimesed lumehelbed.

Hommikul katab musta maad peen valge kirme. Siirdume Sellisaarde tutt-tihast pildistama, külakostiks kaasas rasvapall ja purgiga päevalilleseemneid.

Selles Tähtvere linnajao lindude söögimajas, mille järjekindla varustamise oma südameasjaks olen võtnud, näeb rasvatihast, sinitihast ja salutihast ehk endise nimega sootihast.

Elegantse tutiga tutt-tihane linnas ei lenda, temaga kohtumist võib loota suurte metsade servas. Just selline paik on Sellisaare.

Söögimaja, mille oma köögiakna ette on rajanud Sellisaare Elmar, erineb mitmeti minu linnasöögimajast, lihtsast vineerehitisest.

Sellisaare söögimaja on kolmest küljest kaitstud sellise võrguga, mida marjapõõsaste peale pannakse. Võrk peab tihaste toiduportse kaitsma pasknääride eest.

Rasvatükk ja konservikarp kaerahelvestega asuvad tühja povidlopurgi põhja peal. Veneaegne, kaheksaliitrine povidlopurk kinnitub jämedale maassesurutud tokile. See konstruktsioon on vajalik, et eemale hoida hiired.

Jätame kaasatoodud toidukraami linde ootama, läheme tuppa, muidu tihased kardaksid võõraid, ei tuleks toidulaua ligi.

Elmar keerab raadio kinni, oleme vaikselt, vana äratuskell ainult tiksub, ja vaatame läbi köögiakna välja. Lund enam ei saja, üksikuid tihaseid lendab, need on rasvatihased.

«Nad on toredad. Olen nendega harjunud, vaatan neid linde ajaviiteks,» räägib viimaks Elmar. «Praegu tutt-tihaseid ei ole. Kui oli külm ja õues pea pool meetrit lund, siis olid nad platsis. Kui tutt-tihane tuleb, lööb ta teised välja. Kange lind.»

Üks rasvatihane lendab linnumajja.

Ove aparaat teeb plõks-plõks-plõks-plõks.

Rasvatihane vaatab kahtlustavalt toa poole, siis sööb ühe kaerahelbe, siis nokib pisut pekitükki.

«Ega inimene ka paljast leiba taha, võtab liha kõrvale,» jätkab Elmar. «Vast jõulu paiku läheb külmemaks, siis võivad ka tutt-tihased platsi tulla.»

Läbi aknaklaasi ei tule rasvatihase pildid kuigi head, aga midagi ikka.

Täname Elmarit ja sõidame Sellisaarelt ära. Teel on lumekirme, sellel jooksevad mitme auto jäljed.

Oleme päris tükk maad sõitnud, kui vastu tuleb üks auto, mis tundub tuttav.

See auto jääb seisma, meie jääme ka seisma ning siis käib üks nõksakas. Nimelt näeme teeservas jälgi, mis on koerajälje moodi, aga ei ole koera jäljed.

Tuttavast autost tuleb välja tuttav mees ja uurib samuti jälgi.

«Need on 99 protsenti hundi jäljed,» ütleb Alam-Pedja looduskaitseala valveülem Jüri Ketner. «Mõned tunnid vanad.»

Uurime jälgi edasi, hunte on olnud mitu. Üks hunt on jalga vedanud.

Kas on hunt laisalt käinud, tasakesi löntsinud või on ta jalg haige olnud?

Jüri Ketner helistab hundiuurijale Marko Kübarsepale.

See ei pruugi midagi tähendada, selgitab Marko. Vahel mõni hunt lihtsalt veab jalga.

Jooksen natuke maad jälgede kõrval.

Hommik Alam-Pedjal muutub kuidagi ilusaks.

Hea, et lund sadas ja tekkis see kirme.

Hea on mõelda, et hundid on olemas.