Mõõdukus kõiges

Maimu Berg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ma ei tea, kas olengi õige inimene jõulu-kolumni kirjutama, sest kuidagi on välja kukkunud nõnda, et ma ei ole näinud ühtegi «Baari» saadet ega «Džunglistaari», «Vanad ja kobedad» mulle ei meeldi ja «Kodu keset linna» armetu dialoog on igav.

Ma ei ole ka «Õnne 13» fänn ning suuri vaevu suutsin vaadata lõpuni ühe osa Maire Aunaste «Meie»-saatest.

Nõnda ei tea ma ju tegelikust elust suuremat midagi ja mu mõtisklused jäävad paratamatult kuhugi sürri piirimaile.

Kui ma oma telesaadete alast võhiklust ja küündimatust ühele tuttavale pihtisin, nimetas ta mind snoobiks, kes peab ennast teistest paremaks. Kellele ei kõlba saated, mis paljudele lõõgastust, vaheldust ja jutuainet pakuvad.

«Ega sa ei pea ju neid tõsiselt võtma! Miljonimängu ikka vaatad?» päris tuttav.

Miljonimängu vaatan küll, kui meelde tuleb, kuigi enam mitte esialgse entusiasmiga. Ent mis snoob ma ikka olen ja ega ma pea ennast kellestki paremaks. Mul on ilma reality show'detagi raske elada tänapäeva reaalses maailmas, kus ruulivad raha ja šoppamine. Eriti hull on jõulu aegu.

Uue lunastaja sünd

Esimest korda puutusin jõulueelse ostuhüsteeriaga kokku 1990. aastate alguses Saksamaal viibides. Keegi sealne tuttav soovitas mul jõuluostud teha kaubamajade rajoonis kuskil endise Lääne-Berliini Charlottenburgi linnaosa äritänaval, mis olevat suhteliselt hinnasoodne.

Kuna tol ajal oli vahe kahe Berliini vahel veel täiesti selgesti tuntav, isegi kaubavalikus vist, siis läksingi sinna. Esialgu kõndisin vaimustatult ringi. Milline sära ja toredus! Kõike oli: ingleid, jõuluvanu, jõulusõimi, silmipimestavalt hiilgavaid kuuseehteid, valmiskomplekteeritud kingipakke.

Elektroonikaosakonnas pikkades rivides unelmate aparaadid, rõivaste poole peal hunnitutes hunnikutes moodsalõikelisi ja

-värvilisi kehakatteid, jalatsiosakonnas joobnustav nahalõhn, mille tagant rahalõhn kohe tunda polnudki. Ja mitte ühes kaubamajas, vaid kõigis majades terve pika tänava ulatuses!

Ning selle uhkuse ja rohkuse vahel sebimas ostjad, igast Ida-Euroopa nurgast tulnud, kaubakülluse kui taevas sirava jõulutähe peale kohale peibutatud, nagu Hommikumaa targad, ja nagu need targad kunagi Jeesuslast kummardasid, paindusid idaeurooplaste seljad õndsalt looka kokkuostetud kauba raskuse all.

Suur šopingujumal, kes seni Ida-Euroopa poole seljaga oli seisnud, oli lõpuks ometi oma särava palge ka siiapoole pööranud.

Oh, ega me siis tol ajal veel teadnud, et enam me ei osta, vaid šoppame, ei aimanudki, et osaleme läänemaailma igapäevases «stressist vabastavas ja elule sisu andvas» etenduses, mis edaspidi saab meilegi elu eesmärgiks ja uueks jumalaks.

Neil aegadel sündis meile, seni põlatud ja vaestele idaeurooplastele lunastaja, kes kaubakülluse vahendusel kinkis meile igavese ostuõndsuse.

Sel esimesel rännakul mööda ostutänavat sattusin põikuulitsasse, kus ühte neist suurtest ja säravatest kaubamajadest millegipärast lammutati. Küllap sellepärast, et taheti tema asemele püstitada uut ja veelgi uhkemat.

Lummusest lahti

Selle lammutatava maja nägemine vabastas mind tol kaugel ajal šopingusära lummusest. Sest selgus, et need uhked kaubamajad on kokku löödud plekist ja kaltstäidisest kahe õhukese plekikihi vahel.

Võibolla hakiti kõik kaubamajades ka pärast suuri allahindlusi ikka veel üle jäänud kodinad lihtsalt peeneks ja töödeldi pehmeks puruks, millega täideti üha uute kaubandusparadiiside seinad, ning klopsiti nii kokku tervete tänavate ja kvartalite kaupa ostukeskusi.

Alles siis märkasin, et neil kaubamajadel polnud aknaid, välja arvatud suured vitriinid alumisel korrusel, et nende sisustus oli tegelikult armetu – mõni kassalett, valgeksvõõbatud puruplaatidest kokku löödud proovikabiinid kardinate taga, põrandal paks sünteetiline sopakarva kattematerjal, mis pidi summutama sammud ja pühkima märkamatult pori, mille ostjad jalgadega sisse tõid.

Ainsaks suuremaks kulutuseks kaubamajade omanikele olid ilmselt liftid ja liugtrepid, aga kuidas oleksid massid muidu tavaarile lähedale pääsenud!

Mulle mõjus see selgus kainestavalt. Jõuluinglid, -ehted ja kingipakid kaotasid sära ja muutusid standardkrääsaks, mida kuskil Hongkongis vorpisid valmis tuhandete aasialaste virgad käed.

Moodsad rõivad tuhmusid kaltsudeks, mis pärast ühte hooaega kõlbasid ainult tolmulapiks.

Lapsepõlve jõulud, kus ema jooksis jalad rakku poodidest kingitusi ja turult süüa otsides, tundusid romantilised, kordumatud ja armsad ning iga toonane kink oli meeles, oli tõesti olnud midagi väärt. Omas ajas ja hiljemgi.

Ei, ma ei ihka tagasi stagnaaja vaesust, viletsust ja pimedust. Mulle meeldib ka, et kõike on saada ja järjekorrad kadunud. Ega ostuhüsteeria ei ole meile peale sunnitud, selle ees painduvad ja murduvad vaid nõrgemad. Kuid ma näeksin ostubuumile vahelduseks hea meelega vana hea soovitust: mõõdukus kõiges!

Tookord aga lahkusin Berliini kaubatänavalt ilma ostudeta, tundes ilmselt sama suurt pettumust nagu tunneb Tallinna linnapea Tõnis Palts, kui talle selgub, et jõuluaeg – valguse võit pimeduse üle – saabub ka tartlastele, saabub kõigile Eesti elanikele, mitte tallinlastele üksi

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles