Näitus, mis on alati lahti

Sellele kunstinäitusele ei müüdagi pileteid. Ei soodsaid ega ka mitte vähem soodsaid.

Puudub sukka kuduv valvuritädi.

Kui valvuritädi oleks, kas ta jaksaks valvata?

Sel näitusel ei ole ei otsa ega äärt.

Pildid on signeerimata, ära varastada neid ei saa.

Seninägematute töödega esineb tundmatu meister.

Valdav on abstraktne, minimalistlik suund.

Väljapaneku koondnimetus: «Talvehommik 27. detsembril Pedja jõel Kirna matkaraja alguses».

Külastajad annab ühe käe sõrmedel üles lugeda, aega ja ruumi on vaadata.

Mida külm on teinud taimedega?!

Mida ta on teinud jõeveega?!

Performance: tekkivad jääpangad purjetavad allavoolu.

Päike lisab kõigele oma kuldse aktsendi.

Kui ka kõige mässumeelsem kriitik peaks püüdma arvustada, tõstaksid mässu sõnad ta suus ja keelduksid üle huulte libisemast.

Looduses pole iialgi midagi valesti.

Härmatis katab lepalehte ideaalselt.

Jäätordid triivivad veekeeristes ainuvõimalikku trajektoori mööda.

Näitusekülastaja unustab saabastesse tungiva lume, igatsuse hommikukohvi ning soojade saiakeste järele ning kummardab vaatama igat jõekäändu: nähtu on jumalik.

Ja kui veidi järele mõelda, polegi meister võib-olla nii tundmatu?

Hommiku asemel võib tulla õhtu ja öö, näitus teiseneb, aga on ikka avatud, vaja ainult minna ja vaadelda.

Isegi nagu kahju hakkab piltidest, mis kaovad ajas ilma, et keegi neid näeks. Vaatleja ei saa ju kogu aeg kohal olla, argipäev sunnib pühenduma muudele asjadele.

Oleme Arteri vahendusel Alam-Pedja looduskaitsealal rännanud septembrikuust alates.

Alustasime vanast teest, mis viib Emajõe-äärsesse Palupõhja külla, nüüd saab meie retk otsa kaitsealale nime andnud paigas – Pedja jõe alamjooksul.

Pedja-äärne Kirna matkarada algab sealt, kuhu lihtinimene paarkümmend aastat tagasi nina pista ei tohtinud, kunagise Nõukogude sõjaväepolügooni servast.

Paradoksaalsel kombel, maid pommitamise tarvis piirates, aitasid punaväed kaasa looduse omapäi minekule, kaitseala moodustamisele.

Kunagise Utsali küla inimesed pidid 1950. aastate alguses oma talud maha jätma, ohvitserid tegid hoonete ülevõtmise aktid ja pistsid kahjukannatajatele raha pihku. Nii palju, et selle eest sai uue elamise osta.

Looduskaitseühingu Kotkas töötajad Kaidi Kübar ja Einar Tammur on Madise talu perepoega Endel Libet külastades kirja pannud järgmist: «Madiselt koliti välja 1953. aastal. Tehti akt, anti Madise hoonete eest raha 32 000 vana rubla (viinapudel maksis 120 rubla). Kolhoos pidi uue koha leidma, kui inimene ise ei leidnud. Endel Libe ostis maja Jürikülla.»

Utsali küla nimi säilis polügooni nimes: Utsali polügoon, mida nüüd Kaitseliit valvab.

Pedja ajab end alamjooksul kergesti üle kallaste.

27. detsembri hommikul tuleb Kirna matkarajal ületada mitmeid jääga kaanetatud lompe ja soppe.

«Ega siin väga sügav ei ole, ei ole ju jõe koht, aga jalg võib märjaks saada.» Meie Kirna-teejuht Kaidi Kübar hüppab jää peal, et proovida selle tugevust.

Servast pisut ragiseb, muidu kannab küll.

Kevadel võib Kirnale pääsemisega raskusi olla.

«Pedja tuleb Pandiverest nii hästi alla, et ei saa ennustada, kas saab rajale või mitte,» selgitab Kaidi.

Kui üleujutus taandub, on võimalus taas loodusse suurele kunstinäitusele minna.

Siis õitseb Pedja ääres tohutult palju kullerkuppe.