Tartu tahab tähtsal päeval olla lipuehtes

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tartu rahu sõlmimisest on möödas 85 aastat. Seda on paraku märksa rohkem, kui tänases Eestis kestab keskmise eestlase eluiga. Üha vähem on neid, kes ise mäletavad 2. veebruari 1920, ja üha pakilisemaks muutub vajadus toona toimunut ka noorematele põlvedele teadvustada.

Poliitiliselt oli Tartu rahu Eestile eelmise sajandi üks olulisimaid lepinguid, mis sai ka omariikluse taastamise nurgakiviks. See on meie vääramatu toetuspunkt ka praeguses suhtluses Venemaaga.

Samas on Tartu rahul suur sümboolne väärtus ka riigisiseselt. Alles äsja tuletasid seda meelde Setumaa asukad, koputades igaühe südametunnistusele: ka aastal 2005 ei peaks olema üksi ükski maa.

Tartul kui rahulepingu kodul on eriline au ja kohustus neid väärtusi elus hoida. Tartu tähistabki aastapäeva kohase pidulikkusega.

Pidu meis endis

Päikesetõusul asetame pärjad Tartu vabadussamba jalamile, mälestades omariikluse eest elu andnuid. Rahulepinguga seonduvat vaetakse kõnekoosolekul, Euroopa piiride muutumist 20. sajandi jooksul käsitleb rahvusvaheline konverents.

Tartu rahu leiab meenutamist nii näidendis kui ka kontsertaktusel ja ballil, mille korraldavad Eesti Meestelaulu Selts, kaitsejõudude peastaap ja Vanemuise kontserdimaja.

Kuid olulisim on selle sündmuse väärtustamine meis endis. Kõned ja pärjad aitavad toimunut mälestada, selle tähendust kannab aga kõige paremini edasi ikkagi tavaline Tartu pere, kes sel talvepäeval teeb jalutuskäigu Emajõe pargis Kalevipoja juures või siis möödub Vanemuise tänaval majast, kus leping alla kirjutati.

Heiskame lipud

Loodan, et sellel jalutuskäigul jääb nägemata maja, millel poleks Eesti lippu. Lipu heiskamine sel päeval on ju kõige lihtsam ja südamlikum viis tunda rõõmu oma kodu kohast selles ajaloolises linnas ja vabas riigis.

Kuigi Tartu rahu aastapäeval kuulutatakse lõppenuks ka Eesti lipu aasta, kestab meie side oma värvidega edasi. Nii petlikult kerge on argipäeva askeldustes kaotada hingelist sidet sinise, musta ja valgega ning nende omaseks saamise looga – nii kerge väita, et oleme kogu riigist võõrandumas.

Pidulikel puhkudel – olgu siis riiklikel tähtpäevadel, spordivõistlustel või laulupidudel – selgub ikka ja jälle, kuivõrd me oma lippu kalliks peame. Sellest lähedussädemest saab hoogu ka usk oma riiki ja iseendasse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles