Kas eurooplased on pillavad laisklejad?

Jaan Kaplinski võrdleb Euroopat ja Ameerikat ja leiab, et Ameerika on pillavalt tarbiv maa, kus inimeste sotsiaalsed garantiid on peaaegu olematud.

Oma artiklis (Postimees 28.01.) refereerib Andres Arrak äsjast CIA aruannet maailma tulevikust, keskendudes eriti «masendavale» hinnangule, mille saab Ameerika ekspertidelt Euroopa Liit.

Autor näib neid hinnanguid täiesti jagavat. Arraku nägemuses on eurooplased pillerkaaritajad, kes ei viitsi tööd teha, elades muretult heaoluühiskonnas, mis varsti demograafiliste ja majanduslike tegurite mõjul kokku kukub. Ameeriklaste kohta on tal öelda vähem, kuid positiivset – jänkid töötavat rohkem ja produktiivsemalt kui mugavad eurooplased.

Juhuslikult sattusin Arraku artikliga samal päeval lugema tuntud ameerika ajaloolase, New Yorgi ülikooli professori Tony Judti artiklit «Euroopa versus Ameerika» New York Review of Booksist. Tema võrdlusandmetest Euroopa ja Ameerika majanduse kohta saame teistsuguse pildi.

On tõsi, et ameeriklased töötavad rohkem ja puhkavad vähem kui eurooplased. Keskmine ameeriklane töötas 2000. aastal 1877 tundi, prantslane 1562 tundi.

Kuid Judti järgi ei ole ameeriklaste töö eurooplaste omast produktiivsem: Iirimaal, Hollandis, Norras, Belgias, Saksamaal ja Prantsusmaal on töö tootlikkus kõrgem kui USAs, Austrias ja Taanis USAga samal tasemel. Kui 1970. aastal oli USAs töö tootlikkus 37 protsenti kõrgem kui Euroopas, on vahe nüüdseks vähenenud 7 protsendini ja väheneb veelgi.

Raiskamise kaitseks

Mis puutub ressursside raiskamisse, mille pärast Arrak on eriti kuri, siis siin võiks tuua näited meditsiini ja hariduse vallast.

Kui Euroopa Liidus garanteerib riik kodanikele arstiabi ja lapsevanematele sünnituspuhkuse, siis USAs selliseid garantiisid ei ole, 47 miljonit inimest on seal ilma haiguskindlustuseta. Säästlikkus? Siiski mitte.

USA kulutab meditsiiniteenustele 15 protsenti RKPst, olles sellega maailmas esikohal, samal ajal kui Rootsis on see kulu kõigest 8 protsenti. Meditsiiniteenuste kvaliteedilt on USA maailmas 37. kohal, väikelaste suremuselt 26. kohal, edestades näiteks Sloveeniat.

Järeldus on vaid üks: USAs raisatakse meditsiinile kulutatud ressursse. Judti järgi on pilt hariduses sama: kuigi USA ülikoolides tehakse tippteadust, on keskmise Ameerika õpilase lugemis- ja arvutamisoskus keskmise Euroopa õpilase omast selgelt kehvem.

Suured lõhed

Ameerikat ei tee Euroopast tõhusamaks ja dünaamilisemaks see, et seal on lõhe vaeste ja rikaste vahel mitukümmend korda suurem kui Euroopas. USA tippjuht teenib oma firma lihttöötajast 475 korda rohkem, Rootsis vaid 13, Prantsusmaal 15 ja Inglismaal 24 korda rohkem.

Kui kellegi elulaadile on iseloomulik SUVdega ringikihutamine, siis pigem kuulub see Ameerika kui Euroopa elulaadi juurde. Mitmetes Ameerika paikades, kus olen ise viibinud, ühistransport samahästi kui puudus ja teede ääres polnud kõnniteid: inimesed liikusid ka väikelinna vahel vaid autodega.

Tony Judti järgi on Ameerika kaotamas oma juhtpositsiooni maailma majanduses. See avaldub nii töö tootlikkuse suhtelises vähenemises kui riigivõla kasvamises. Judti sõnades on «Ameerika majandus rahvusvaheliste pankurite kätte panditud», riigi välisvõlg ulatub 3,3 triljoni dollarini ja aina enam USA kompaniisid läheb välismaalaste kontrolli alla, sealhulgas sellised firmad nagu sigaretifirma Kent, kirjastus Random House või autofirma Chrysler.

Eurooplased on edukamad looma väike- ja keskmisi ettevõtteid, mille osa tööturul on suurem kui Ameerikas. 2002. aastal töötas 65 protsenti eurooplasi sellistes ettevõtetes, Ameerikas oli see protsent vaid 46.

Ei ole ka põhjust näha riigipoolsetes sotsiaalsetes garantiides ainult raiskamist ja inimeste harjutamist mugava eluga. Heaoluriik on tõhus vahend majandusliku ebaõnne ja ebaõnnestumise negatiivse mõju leevendamiseks.

Kui Eestis on Ameerika majandus- ja sotsiaalne mudel populaarne ja meile suuresti eeskujuks, oleks ehk kohane tsiteerida Judti, kes leiab, et «Ameerika majandusmudelit ei saa kopeerida. Sotsiaalse mudelina pakub ta vähe hüvitavat.»

Judti järgi on ameeriklased maailma innukaimad tarbijad, kes tegelikult ostavad võõra raha eest võõraste toodetud asju. Dollarit hoiab püsti vaid välismaalaste valmisolek dollareid varuda. Oleks USA mõni muu maa, oleks ta ammu IMFi halastamatus haardes.

Nii ei ole Ameerika majandus oma ületarbimise ja ülepaisutatud riigivõlaga tõepoolest mudel, mida Eesti või mõni muu väikeriik saaks matkida.

Nii ongi kummaline, et Ameerika mudel meil endiselt nii populaarne on ja selle propagandistid Heritage Foundationist, American Enterprise Institute'ist ja mujalt prohvetite ja gurude rollis.

Soome eeskujuks

Oleks loogilisem ja lihtsam, kui Eesti võtaks Ameerika asemel eeskujuks oma lähinaabri – Soome.

Soome on üks põhjamaa heaoluriike, kus elanikud ei protesti kõrge tulumaksu vastu, kuid mis sellele vaatamata on tunnistatud maailma kõige konkurentsivõimelisemaks majanduseks. Soome kooliharidus on samuti osutunud maailmas üheks kõige paremaks, niisama on Soomet äsja pärjatud maailma kõige rohelisema riigi loorberitega.

Mu Soome sõbrad, kelle hulgas on ka endisi ministreid ja pangajuhte, on üksmeelselt kinnitanud, et ilma rahvahariduse kõrge tasemeta ja riigi tugeva toeta uurimis- ja arendustegevusele ei oleks Soomel Nokiat, Vaisalat ega muid maailma tipptehnoloogias ilma tegevaid firmasid.

Selleks aga, et riik saaks rahva haridustaset kõrgel hoida ja teadust piisavalt finantseerida, peab riik olema midagi muud kui meie ameerikameelsete ideoloogide kuulutatud minimaalne riik, kus keskmisel inimesel pole raha, et ravida oma hambaid või osta lapsele töövihikuid, kus haigekassa on võlgades, lastekodud pankroti äärel, aga rikkad kulutavad madalatest maksudest taskusse jääva raha maasturitega poodi tikkude järele sõites.

On vist aeg valjemalt öelda, et riigi kulutused haridusele, tervishoiule ja inimeste sotsiaalsele kindlustatusele on pikaajaline ja hädavajalik investeering solidaarsusse, milleta ükski tänapäeva ühiskond ega majandus ei saaks raskeid aegu üle elada. Soome edukas väljatulek 90ndate aastate kriisist, lama'st, on üks kõnekamaid näiteid sellise solidaarsus-investeeringu tõhususest.