Tõsielusarjade rohkus televisioonides
Kauaks realityt jätkub?
8. veebruar 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhtusin mõned päevad tagasi telerist järjekordsele tõsielusarjale. See oli meie televaataja nägemisulatusse jõudnud «Vaba miljonär» tüüpi ülesvõte. Rikas kena noorhärra ja tema nõudliku maitsega veel rahakamad vanemad valisid üksmeelselt seda õigeimat naist.
Saate edenedes rullus mu ees lahti tänapäevane versioon Tuhkatriinu muinasjutust ja sellest, kuidas hord kenasid naisterahvaid endale kuldkingakest jalga püüavad suruda, põledes ise soovist saada printsi teiseks pooleks. Muinasjutud lõpevad õnnelikult.
Tänapäeval on aga asi üsna jõhkraks aetud. Meid ei üllata enam võte, kus rikka noorhärra vanemad küsitlesid halastamatult neid tüdrukuid, kes olid vastu suutnud pidada. Asi kulmineerus sellega, et viimase katsena pidid need «õnnelikud» saagijahil olijad toolile istuma ja end mitte liigutades valedetektori abil oma hingesopi tagurpidi pöörama.
Reality elik pseudo-reality (sest paljud sarjad on siiski draamalavastused, ettekirjutatud mängustsenaariumid) on kahjuks igas suuremas või väiksemas telekanalis muutunud peaaegu et kohustuslikuks osaks. Lääne-Euroopa suurriikide televisioonid on «Baari», «Robinsoni», «Big Brotheriga» vaatajanumbreid taevasse lennutanud neli-viis aastat järjest. Iga järgmise teose ekraanile toomisega tuleb jällegi vaatajat üllatada. Värskusega, ootamatute süeepööretega jne.
Kas on üldse ametlikult teada, kui kaugele on reality-formaadi edasiarendamisega mindud? Kuluaarides liiguvad hirmulood sellest, kuidas kuskil riikides otsitakse tõsielusarja osalisi, kes saade saate järel selgitavad lõpuks välja selle, kes kellegi maha lööb.
Kust algavad või lõpevad reality eetilised piirid? Ma pole kindel, et tunnen televaatajana mõnu sellest, kuidas keegi alandusest pisaraid valab (isegi kui see on montaaitrikk) või mu ette on lahti kistud üledramatiseeritud stseenide jada sellest, kuidas üks modellihakatis teisele käru keerab. Mängul on kadunud ilu.
Sel nädala arvustavad meediat Raadio 2 töötajad. Autor on ka saadete «Pleier» (E-R kell 16) ja «Must Mesi» (N kell 21) juht.