Vari Rahvarindel

Rein Ruutsoo
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Oma kodanike tunnustamine ja omakorda riigi tunnustamine kodanike poolt on osa riigi legitiimsusest. Olen juba mujal märkinud, et “õukonda” eelistav aumärkide jagamine on märgatavalt vähendamas nende kaalu.

Läbi kogu iseseisvusvõitluse Rahvarinde eestseisuses tegutsenud Kostel Gerndorfi loobumine autasust peaks pakkuma üldisemat mõtlemisainet.

Selle kaudu teravduvad mitmed allhoovused Eesti poliitikas ja ajalookultuur. Käsitlen seda vaid sümptomina hoopis keerulisematele ja sügavama tagapõhjaga protsessidele, millest oleks aeg rääkida.

Tõepoolest – ei saa olla juhus, et kogu taasiseseisvumise perioodil pole tunnustatud ühtegi Rahvarinde liidrit nende ühiskondlik-poliitilise panuse eest.

Kontrast Läti ja Leeduga on hämmastav (Eesti taas-iseseisvaks kuulutnud Ülemnõukogu liikmed said tunnustuse alles Arnold Rüütlilt).

Ja samas on teada, et Gerndorfi autasustamise esitamise põhjendusena oli peamise motiivina esile toodud tema tegevus Rahvarindes. Jääb arusaamatuks, miks ei sobinud nimetada Rahvarinnet, kes on kirjutanud end suurte tähtedega mitte Eesti, vaid Vene impeeriumi lagundamise ajalukku.

Selle põhjal kujunenud Rahvarinde valitsus taastas faktiliselt Eesti iseseisvuse. Seega ei olnud Rahvarinne organisatsioon, mida peaks häbenema. Vastupidi – selle toetajaskond vajab tunnustust.

Kostel Gerndorfi autasustamise motiveeringus oleks Rahvarinde äramärkimine tunnustanud ka teisi kümneid tuhandeid kunagisi rahvarindelasi. Nüüd tunnevad paljud end alandatuna.

Nähtavasti on saatuse iroonia, et äsja kõrge autasu saanud Sirje Endrel ja seoses nn Gerndorfi juhtumiga Toomas Sildami intervjueeritud Mart Laaril on silmapaistev osa Rahvarinde maine madaldamises ning määrimises.

Raamatus ”Teine Eesti” (ilmunud kaks korda eesti keeles ja ka venekeelse variandina) ning mitmetes muudes kirjatöödes püüavad nad näidata, et Rahvarinne oli KGB loodud ja selle eesmärk polnud Eesti iseseisvus, vaid impeeriumi uuendamine jne. Nad ei põrka tagasi ka ajaloolasele kõige vääritumatest tegudest – allikate võltsimisest, omistades näiteks seda «tõestavad» laused Indrek Toomele, kes väidab vastupidist!

Aumärkide kaudu kinnistatakse ajalugu. Võimalik, et ka Arnold Rüütli otsus võis olla mõjutatud sedalaadi süstemaatilisest desinformatsioonist. Oleme jõudnud sinnamaale, kus riiklike tunnustuste jagamine ei liida, vaid ähvardab lõhestada rahvast.

Võimu võõrandumise (või ka parteistumise) vari ka Eesti riikluse sümbolite kõige kõrgemal tasemel oleks äärmiselt ohtlik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles