Pühadus, ime ja hirm

Jaan Kaplinski seostab eestlaste usuleigust vastumeelsusega kõikvõimalike kiriklike õpetussõnade suhtes.

Jaan Lahe artiklit (PM 9.02) tuleb tahes-tahtmata vaadata viimastel aastatel kord lõkkele lahvatavas, kord vaibuva vaidluse taustal selle üle, kas religiooniõpetust on koolis vaja ja milline see siis peaks olema. Sel teemal olen paar korda kirjutanud ega hakka kirjutatut kordama.

Tahaksin aga avaldada oma arvamuse teoloog Lahe põhiväite kohta. Nimelt selle kohta, et inimestel on hirm selle ees, mida tema nimetab pühaduseks.

Pühadust tunneb mingil kombel igaüks meist, kohtumine sellega on aga talutav vaid religioossele inimesele, teised, uskmatud, kardavad ja väldivad seda, kuna pühadust kogedes tajub inimene oma tühisust. Loodan, et refereerisin autori väiteid korrektselt.

Kui siis eestlased paistavad teiste eurooplaste hulgas silma oma vähese religioossusega, siis järeldub siit, et eestlased on erakordselt heitunud inimesed, enamik meie rahvast elab mingis pidevas hirmus pühaduse, mysterium tremendum’i ees.

Arvan, et autor esitab siin ühe, eriti protestandi teoloogias XX sajandil soositud arusaama religioonist ja inimese kokkupuutest pühadusega.

Nii omaenda kogemusest kui mujalt loetust-kuuldust lähtudes arvan, et see arusaam on liiga kitsas. Ei ole selge, kuivõrd on olemas niisugust psüühilist reaaliat kui pühadustunne ja kuivõrd see on vältimatult seotud hirmuga. Ning mul on ka sügav kahtlus, kas pühaduse ja hirmu seotus on iseloomulik eestlastele ning paljudele teistele rahvastele.

Imekogemus

Eesti keeles kõlab tänini veidralt saksa keelest laenatud sõna “aukartus”. Kunagi püüdsin Albert Schweitzeri “Ehrfurcht vor dem Leben” eesti vasteks pakkuda meie luules korduvat tõdemust sellest, et “kõik on ime”. Mitte ime statistilises mõttes, ime kui kaduvväikese tõenäosusega sündmus, vaid ime kui kogemus, arusaam.

Ma usun, et selline lähenemine imele, imekogemusele on religioonide mõistmiseks sama oluline või olulisemgi kui oletus vältimatust hirmust pühaduse ees. Imet on kogenud paljud meist, kuid see kogemus ei pea olema hirmuäratav, vaid võib olla lihtsalt “imeline”, ka vabastav, puhastav ja kirgastav.

See võib olla kogemus, mis aitab meil ületada hirmu surma (ja elu) ees, aitab meil olla meie ise. Võiks öelda, et imega kohtudes tunneme end lastena, saame tagasi lasteks, kellele maailm on uus ja imeline.

Siin näen seost sellega, mida rääkis lapseks-saamisest Galilea mees Jeesus. Ning minu kogemuse järgi (olen oma ea tõttu ilmselt kohanud elus palju rohkem erinevaid inimesi kui Jaan Lahe) ei ole imekogemus mingil moel nende privileeg, keda tavaliselt nimetatakse usklikeks.

Usk ja religioon

Usklikkus on midagi muud kui religioossus. Usu ja religiooni samastamine on meil valitsev luterliku või postluterliku arusaama tulemus. Religioosne inimene ei ole tingimata usklik ja ümberpöördult, suur osa usklikke ei ole religioossed.

Minu meelest suhtuvad paljud eestlased negatiivselt just usklikkusesse, sellesse, kui inimene võtab omaks mingid dogmad, mingi usutunnistuse, teoloogia, usul põhineva maailmaseletuse.

Kuid eestlane ei suhtu halvasti religiooni, imekogemusse ja katsesse seda väljendada. Vahest on asi lihtsalt selles, et meie inimesed vajavad keskmisest lääneeurooplasest vähem sõnastusi, meie jaoks piisab sellest, kui ime on ime, olenemata sellest, kas suudame seda seletada, sõnastada, põhjendada, tõestada.

Imet võime kohata igal pool (“Kõik on ju ime” kirjutab Marie Under), olgu merel, metsas, muusikas, inimkehas, mošees, sünagoogis või kirikus.

Nüüd võib teoloog kohe öelda, et propageerin panteistlikku, panenteistlikku vms religioossust. Ei, seda ma ei tee. Ma tahan vaid öelda, et on olemas religioossust, mis just välistab igasuguse sellise ratsionaalsuse, igasuguse teismi, ateismi, panteismi, polüteismi või mis muu.

Tahan öelda, et on olemas imet, mis on lihtsalt ime ja sellisena iseendast täielik ja täiuslik, mis on “iseenda igavik” ega vaja nimetamist, seletamist ega põhjendamist.

Imeline inimene

Eestlaste kaunis üldine vastumeelsus kiriku vastu seostub ehk just sellega, et kirik tegeleb nii palju seletamise, jutlustamise, põhjendamise, tõestamise ja manitsemisega.

Ning sel kombel on kirik kaotanud osa imetunnetusest, ütleksin isegi, et pühadusetunnetusest, sest vaid imelik-imeline saab olla püha.

Võib-olla on meie inimesele vaja jätta ime imeks ja loobuda tõestamast, et see on ime ja miks nimelt ime.

Meie religioosses tunnetuses välistavad tihti imekogemus ja sõnad üksteist, imega kohtudes peame vaikima. Ime seletamine on patt. Jumala nime ei tohi nimetada.

Siin võiks olla eestlase religioosses hingepõhjas peituv ürgside Hiina taoismiga või mõne muu sealtkandi õpetusega, mida sada aastat tagasi oma naiivsel kombel püüdsid leida Juhan Luiga ja mõned teised mõtlejad.

Kohtumine imega ei ole vältimata muserdav: et Hiina taoistid ja uuskonfutsiaanid olid omal kombel religioossed inimesed, kuid nende maailmanägemises ei ole inimene sugugi midagi tühist ja armetut, vaid oma inimlikkust tunnetades ning arendades üks suuri loodusvägesid. Inimenegi on tegelikult imeline olevus.

Maailma ja iseenda imelikkuse kogemine annab meile ühtaegu julgust ja alandlikkust.