Noorkunstnik kõrvutab end ühekõrvalise klassikuga

Raimu Hanson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Noorkunstnik Fideelia-Signe Roots (28) on valmis saanud näituse «Van Gogh’i jälgedes», mille pildid ja tekstid ühendavad teda ülemöödunud sajandi kunstnikuga, kes ühel meeleheitehetkel võttis habemenoa ja lõikas ära enda parema kõrva.

«Ta pillas habemenoa maha. Mähkis käterätiku pea ümber. Verd tilkus maha,» kirjutab Irving Stone oma jutustuses «Elujanu». «Ta võttis kõrva ja pesi selle kausis puhtaks. Pani siis mitu joonistuspaberit ümber ja keeras kogu paki ajalehe sisse.»

Idee teha näitus Vincent van Gogh’i (1853–1890) teemadel sai Fideelia – nii hüüavad teda sõbrad ja kolleegid – just sellest raamatust mitu aastat tagasi.

««Elujanu» avaldas mulle suurt mõju. Ma mõtlesin, et mina ja van Gogh oleme iseloomu poolest sarnased, kuigi seda esmapilgul ei märka,» meenutas ta. «Ja kui avanes võimalus sõita Lõuna-Prantsusmaale, siis ma mõtlesin maalida nendes kohtades, kus tema maalis.»

Hollandis sündinud ja Antwerpeni kunstiakadeemias veidi õppinud van Gogh maalis palju vabas looduses. Pariisis sõbrustas ta impressionistidega. Lõuna-Prantsusmaale Arles’i läks ta 1888. aastal.

«Siin saavutas ta tippvormi. Kahjuks mõjusid Lõuna-Prantsusmaa päike ja absindi joomine Vincentile laastavalt,» kirjutas Fideelia oma näituse saatesõnadesse. «Seejärel viibis ta Saint Remy’ kloostri vaimuhaiglas. Vahepeal lubas arst teda põldudele maalima. Praegu on Saint Remy’ kloostris van Gogh’i muuseum.»

Mullu novembris võttis Tartu Kunstnike Liit Fideelia oma ridadesse ja andis soodsalt kasutada ateljee kunstimaja akendega keldris.

Selle põranda on noorkunstnik kaunistanud ühe oma lemmikkunstniku, abstraktse ekspressionisti Jackson Pollocki laadis värvijoonte ja -punktidega.

Laual olid näitusele ülespanekut ootavad väiksemat sorti üheksa maali ja van Gogh’i maalide värvitrükis reprod.

«Maalisin need Lõuna-Prantsusmaal valmis umbes viie päeva jooksul, mõnda viimistlesin kodus. Ühel päeval tegin neli pilti, see oli päris väsitav,» meenutas ta. «Oli augustikuu, väga ere päike, varjusid peaaegu polnud, pimedaks läks kella kümne ajal.»

Pildile «Tähistaevas Rhne’i jõe kohal» tegi ta hiljem kodus kollased plekid peale, sest võõrsil jäi maalimine pooleli: suured sääsed hakkasid värvi sisse lendama.

«Van Gogh’il on samas kohas maalitud pilt, sellepärast ma sinna jõe äärde ronisingi õhtul kümne ajal maalima,» rääkis tartlanna.

Van Gogh’i toetas tema vend Theo, kunstikaupmees. «Mind toetab põhiliselt abikaasa, sest ta käib kenasti tööl,» rääkis Fideelia.

Kunstniku abikaasa – poolteist aastat abielus, kokku kaheksa aastat elukaasluses – Sven Arulaid (30) määratleb ennast kui filosoofi. «Ma otsin alati selliseid tegevusalasid, kus saab oma mõttemaailma rahaks teha,» selgitas ta.

Fideeliat kirjeldab ta inimesena, kes rakendab oma ideid kohe, kui leiab selleks sobiva väljundi. «Kuigi ta on ennast näidanud siiamaani valdavalt pintsli abil, võib ta vajadusel võtta kasutusele foto, video, performance’i, mis iganes. Selline skaala loob talle laialdase mängumaa,» märkis Arulaid.

Välismaal käimine tuleb Fideeliale tema mehe sõnul kasuks. «Olen tähele pannud, et pärast neid käike muutub tema joon lõuendil kindlamaks ja isikupärasemaks.»

Tartlanna on läbinisti kunstnik ka kodus, sageli on tema loomingut laiali põrandal, kappidel ja mujal. «Pean tunnistama, et mulle see meeldib,» märkis mees. «Eks abikaasad mõjutavad teineteist, oleme teinud koos mõne naljaka projekti, mis on kombineeritud fotost ja videost.»

Kui noorkunstnik leiab mõne samasusjoone enda ja hollandi klassiku vahel, siis vähemalt üks erinevus on silmaga näha – mõistva elukaaslase leidmisel läks van Gogh’il täbarasti. Ka tööde tunnustamises juba eluajal on Fideelial olnud rohkem õnne kui tema kuulsal ühekõrvalisel lemmikul.

Üks Fideelia hiiglaslikku mõõtu maal on näha Wilde kohvikus. Sellel on kujutatud kolm sööjat. Maal on kohviku kundedele vaatamiseks pandud veebruari lõpuni seepärast, et Wilde omanik Liam Allen andis selle autorile Tartu kunstnike aastalõpunäitusel Wilde kunstipreemia.

«Ma ei ole kunstiekspert, vaid ainult inimene, kes peab kunsti hinnaliseks,» märkis Allen. «Mulle meeldis see maal, kuigi näitusel oli palju häid pilte, mõnedki neist Wilde preemia varasemate laureaatide loodud.»

Eile sõitis Fideelia-Signe Roots Berliini filmifestivalile, kus ta viibib pühapäevani. (Ta ei välista filmi ja video sidumist oma tulevikuga.) Näituse «Van Gogh’i jälgedes» avamiseks 22. veebruaril kell 16 Tartu Ülikooli raamatukogus on tal kõik ettevalmistused tehtud.

Enne ärasõitu saatis ta e-kirja, milles tõmbas veel ühe van Gogh'iga ühise joone.

«Mõlemad proovisime mitut ametit, kuid leidsime, et töötamine meile ei sobi,» nentis Fideelia. «Täiesti siiralt tahtsin kunagi tööl käia nagu tavalised inimesed. Ei suutnud. Tegin oma tööd hästi, kuid ma polnud eluga rahul. Nii ka tema.»

Justkui maalimine ei olekski töö!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles