Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lihtsalt Lull

Luule Komissarov FOTO: Postimees.ee

Naljaga pooleks on Luule Komissarov mõelnud, et peaks neiupõlvenime Proos tagasi võtma. Paneks veel a lõppu ja saaks suurepärase näitlejanime Luule Proosa.

Nime Luule vahetama ei hakka, nagunii on ta oma 62 eluaasta jooksul olnud ka Laanet ja Paljasmaa.

Olen Luulega kohtunud viimasel neljal aastal kümmekond korda. Enamjaolt «Õnne 13» võtetel. Ta on alati väga sõbralik ja abivalmis, jõuab iga õnneka käest midagi küsida. Põhjus, miks Luule teatrist vabadel päevadel Viljandist Tallinna sõidab, ongi pealinna inimesed ja uudised.

«Õnne» võtete tõttu pole Luulel mõni kuu ainsatki vaba päeva. Kuid ega see teda kurvasta. Sest esialgu vaid episoodiliseks tegelaseks kavandatud Lainet teeb näitlejanna südame ja hingega. Kui Luule kaamera ette astub, võib ta minutiga nutma või räuskama hakata ehk siis teha seda, mida Laine osa nõuab.

Rahvale Luule meeldib. Ja tänu Luulele meeldib rahvale ka Laine. Või olgu vastupidi – Luule ehk Lull on igatahes särav ja omapärane, samas lihtne ja tark naine. Nagu naabrinaine. Südamlik, uudishimulik ja kergesti vaimustuv. Pisut kergeusklik ka. Näiteks õnnekate Egiptuse-reisil polnud Luulel võtteid, kuid režissöör Ain Prosal õnnestus ta kaks korda uskuma panna, et nüüd tuleb ootamatult tekst pähe õppida. Luulel polnud võtete vastu midagi, esimene mõte olnud hoopis, et issand, pole ju kostüüme kaasas.

12 hooaega kestnud «Õnne 13» jätkub järgmisel aastal. Luule leiab, et jätkugu või lõputult. Roll on käpas ja mõtlemist enam pole. Samas möönab Luule, et teatris on tema eas juba keeruline – kipud ennast kordama.

Tähelepanu vastu pole Luulel midagi. Ja kui mõni austaja tuleb tänaval juttu rääkima, pole Luulel kahju talle paar head sõna ja naeratust kinkida. Aga Laine tüüpi sehkendaja ja paanitseja Luule küll ei ole, tegelikult polegi neil muud sarnasust kui välimus ja naer.

«Ma ei tea, kus need Balti jaama paadialused telekat nägid, aga kui Laine «Õnne» alguses kõvasti kärakat pani, siis pakkusid nad mulle ka,» avab Luule Laineks-pidamise varjukülgi.

Napsu Luule võtab. Nagu kõik inimesed. Kuid pidevalt auru all olemisest ta aru ei saa. Suitsu teeb. Aga ainult kodust eemal olles või siis, kui koju külalised tulevad. «Siis lähen esimese asjana Kalju kabinetti ja panen suitsu ette.»

Intervjuu Luulega sai aga tehtud õnnekate puhkusereisil Egiptusesse.

Lennukis istus sinu ees mees, kes tutvustas sind oma kahele tütrele kui Kaja ema. Juhtub seda tihti, et sind ei kõnetata näitleja ega kuulsusena, vaid emana?

Täitsa kummaline, viimasel ajal aina rohkem. Poeg töötab politseis, Kaja on ujumistreener, ja siis ikka öeldakse, et teie tütar on meie laste treener või õpetaja.

Teistsugune jõnks käib südamest läbi?

Muidugi. Kohe uhkem ja parem tunne on. Ikka kõvasti parem kui rolli eest kiita saades.

Lapselaps Eva Maria käib esimeses klassis, kuidas vanaemadusega lood on?

Mul ei lasta vanaema olla! Minu ema on lastehull, ta võtab lapse minu käest ära – ma ei saa ju talle öelda, et mina olen kah vanaema. Mul oleks teist lapselast vaja.

Oled alati lõbus ja särtsu täis, kas vihastad ka?

Olen Lõvi tähtkujust ja mulle meeldib, kui mind imetletakse, silitatakse ja hoitakse. Kohe tõsiselt meeldib. Aga kui tehakse haiget, siis võin hammustada. Väga kõva häält võin ka teha, kuid seda juhtub harva. Kui ma kohe alguses ei tea, kas mul on õigus või mitte, siis mõtlen järele, ja kui selgub, et siiski ON õigus, siis enda teada ma seda ei jäta. Nii kodus kui ka teatris.

Nooremad kolleegid on sind vihasena näinud?

Üks kord vist on näinud, aga sellest ärme räägime.

Ajad Egiptuses kõik asjad korda eesti keeles ja kõik mõistavad sind. Kust sa selle julguse võtad?

Kust mina tean! Aga eks ma näitlejana lähen bravuuriga peale, niimoodi saab teisi ja ka ennast petta. Kohati tuleb välja ja kohati ei tule ka. Tegelikult olen väga arg inimene.

«Kodu keset linna» noored on kurtnud, et seriaal rikub karjääri. Mis sina arvad?

Mõnel võib olla hirm, et roll jääb sisse ja pärast ei oskagi teistpidi teha. Näitlejad ei vali ise endale osi, lavastajad aga hakkavad vahel juba tehtud tööde põhjal otsustama. See on kõige hullem asi, aga põhiliselt nad nii käituvadki, mõeldes, et ah, tema teeb selle rolli ära. Minu kui vana näitleja puhul seda hirmu enam pole. Mul on teisi osi ka peale Laine.

Ma ei mäleta, et oleksin sind kunagi laval näinud.

Siis on viimane aeg Viljandisse tulla. Meil on nii häid etendusi, näiteks «Niskamäe kired». Vot see on minu meelest teater, seda pead vaatama.

Pool Eestit teabki sind ainult Lainena, häirib see kuidagi?

Ma olen juba niipalju vana näitleja, et ei sea endale eesmärke. Olen väga õnnelik, et tööd antakse. Mul on hästi läinud.

Viimasel ajal on ka Eesti näitlejad piitspeenikesed. Sina oled korpulentsem. On see kuidagi tööd seganud?

Teatrikooli võeti mind paksuna, olin rõõsa piima ja šokolaadi peal kasvanud. Siis olid moes kaharad tärgeldatud alusseelikud ja mul oli selle peal punaselilleline suure dekolteega kleit, ikkagi teatrikooli tuldud. Aga mind reetsid peenikesed jalad – mul peenike kont ju, tagumikku pole ollagi, mahub ühte pihku. Kuulsin, kuidas Panso Helmi Tohvelmannilt küsis, kas mul on lootust kõhnuda. Helmi tuli lavale ja käskis kleidi üles tõsta.

Mehed olid seal ja mina ei julgenud, siis ta kutsus mu kõrvale ja näitasin talle oma jalgu. Siis kuulsin, kuidas Helmi Pansole ütles, et läheb küll. Esimese kursuse lõpuks ei tundnud Panso mind enam äragi, olin ikka kõvasti alla võtnud. Kuid nihuke piits nagu praegused noored pole ma kunagi olnud.

Aga praegu kaalun ma ainult 70 kilo. Seda pole mul küll olnud, et keha tõttu ei saa midagi või kedagi mängida. Korsett peale ja saalist paistab väga peenike Lull. Mind saab paksuks ka teha ja paljudes rollides ongi tagumikku, kõhtu ja tisse juurde pandud.

Ülemöödunud aastal andsid sa haigena etendusi. Miks?

Tegin 14 jõuluetendust! Tund enne etendust võtsin valuvaigistit, õnneks oli jõuluetendus lühike ja midagi keerulist polnud, kuid valudega on ikka väga raske. Mu südametunnistus ei lubanud neid etendusi kellelegi anda. Mõtlesin, et kui kukun, siis kukun. Pärast viimast etendust oli Kalju vastas ja sõitsime haiglasse. Kümme päeva hoiti sees ja saadi asi korda.

Panso on öelnud, et palavik ei loe, loeb hääle puudumine. Olen ka 40-kraadise palavikuga etendusi andnud, pärast ei mäletanud küll midagi. 800 inimest istus saalis, hääl oli olemas, tegin ära.

Tunned, et näitlejad on ukse taga järjekorras?

Mul pole enam midagi tunda. Olen ametlikult pensionär. Töövõimeline mees on mul ka.

Aga kui ikka terve elu on laval oldud, siis on ilma vist raske?

Vahel tunnen, et aitab. Aga näiteks nüüd, nädala teatrist eemal olnuna tunnen, et tahaks tagasi. Ma ei tea, kas tööd tegema, aga inimestega lävima. Harjumus.

Olid 28 aastat Linnateatris, kas Ugalas oli alguses raske?

Absoluutselt mitte. Olin Viljandis gastrollidel käinud. Pikad koridorid alguses eksitasid. Eksin praegugi, panen müdinal garderoobist mööda ja müraki! Peeter Jürgens vaatab vastu.

Kuidas mõjub näitlejale, kui koduteater teda enam ei vaja?

Kui ütlen, et see mind ei riivanud, siis valetan.

Kas oli raske endale selgeks teha, et oled hea näitleja?

Ma pole end kunagi heaks näitlejaks pidanud. Normaalseks olen. Natuke keskmisest paremaks. Äratulek riivas, kuid jäin lepinguga kolmeks aastaks. Rahaprobleemi mul küll polnud, hakkasin kohe Ines Aru ja Raimo Aasaga estraadi tegema. Ja siis kutsus Ahmetov Salong-teatrisse.

Kuidas suhtuti sinusse Viljandis, kus Kalju ees oli – et mees tegi naisele töökoha?

Vaevalt et ta lobitööd tegi, ta pole seda tüüpi. Järgmine hommik pärast minu koondamise kõlakat helistas tollane Ugala direktor Jaak Allik ja kutsus Viljandisse. Baskin kutsus Vanalinna. Aga lootsin Linnateatrisse tagasi saada. Jumal tänatud, et ei saanud, seal poleks mul nii palju tööd kui Viljandis.

Aga kui praegu peaksid kuhugi minema?

Ei, Viljandi jääb viimaseks, sealt ei lähe ma enam kuhugi.

Viljandi on vanainimeste paradiis. Ideaalne koht. Mul on hommikukohvi joomiseks suur-lai aknalaud, mille abikaasa ekstra tegi. Kui paljudel on võimalus veesilma juures elada? Mul on kõik olemas. See on minu kodu.

Alguses olin küll Viljandi vastu. Üks mineku põhjuseid oli Lihulasse üksi jäänud ema, kes Tallinna polnud nõus tulema. Ka tema vaimustus Paala järvest.

Kuidas Kalju su emasse suhtub?

Kalju saab mu emaga paremini läbi kui minuga. Susserdavad omavahel. Ema on mul nii käbe, keegi ei usu, et ta on 82-aastane

Aga ikkagi, Tallinnas oli sul kodu. Viiekümneaastaselt elus nii suur pööre teha...

Olin ennegi Kaljul Viljandis külas käinud, puhkused veetsin seal ja käisin aeg-ajalt koristamas. Eks Kalju oma meelest ka koristas, kuid minu jaoks oli see nihuke bardak.

Ta õiendab minuga ka praegu, et jälle see hull on koristanud, nüüd ma ei leia oma asju üles. Keelab oma kabinetti koristada. Aga võtan ainult tolmu ära ja panen asjad täpselt samale kohale, ta ise ei mäleta, kuhu paneb. Süüa teha mulle ei meeldi, triikida ja koristada küll.

Oled öelnud, et Kalju on sind harinud. Kuidas?

Ta lävis tarkade inimestega, kuulasin nende juttu ja midagi jäi külge. Kui millestki aru ei saanud, siis küsisin, ja Kalju seletas. Lugemist suras ka mulle ette.

Kas nüüd ka?

Ei, nüüd olen enda meelest tark, mul on oma seisukohad ja võin temaga juba vaielda. 33 aastat on ikka pikk aeg.

Tundsid sa hirmu, et oled rumal ja tal hakkab sinuga igav?

Oh ei. Naise tarkus on kavalus. Naine peab oskama teha tarka nägu või näitama end lollimana.

Oled öelnud, et sa poleks Kalju tüüpi meest vaadanud.

Pisike, peenike ja kõhnake. Aga tal on kohutavalt ilusad silmad, kui need ikka otsa vaatasid, siis olin ära tehtud. Millega mina ta ära võlusin, ei tea. Pole ka küsinud. Kohtusime Jaltas «Metskapteni» filmivõtetel. Ja neis sumedates öödes on lihtsalt võimatu mitte armuda. Olen noortele soovitanud, et kui tülid ja pahandused majas, siis tuleb minna soojale maale sumedatesse öödesse, siis armud nagu laksti kohe oma mehesse.

Armud sa tihti?

Ojaaa. Silmarõõm peab olema. Nüüd on need ajad möödas. Vahel, kui Komissarov teeb midagi ilusat, siis võin temasse hetkeks ära armuda, vaatan, et täitsa hea mees.

Pika kooselu saladus?

Vot seda ma ei oska öelda. Elu on selline, nagu tuleb. Ega meie kooselu pole üliharmooniline, kakleme ka, koristamise pärast näiteks. Siis põrnitseme teineteist. Kooselus on tähtis harjumus.

Sa olid Kaljuga kohtudes abielus. Oled seda meelt, et käituma ja otsustama peab südame järgi?

Ikka. Tagantjärele mõeldes oleks see eelmine abielu kujunenud tragöödiaks. Lahkuminek oli õige samm.

Ma ei tea, mis on armastus, küll tean, mis on armumine – see on see, kui hõljud pilvedes, maailm on su ees lahti ja kõik on hästi ja hea. Oled siis maailma kõige õnnelikum inimene.

Luule Komissarov

Sündinud 11. augustil 1942

Lõpetas 1965. a Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 2. lennu.

1965–1992 töötas Noorsooteatris (Tallinna Linnateater), aastast 1996 Ugalas.

2004. aastal pärjati Valgetähe 4. klassi orderiga.

Praegused rollid: «Niskamäe naised» (Heta)

«Lõika maha ja lase jalga» (missis Crimley)

«Naise võtmine» (Arina Panteleimonovna)

«Aastapäeva pidu» (Laine Suur, rahvamaja juhataja)

«Kaevame vanaema üles!» (müüja)

«Orkester» (orkestri direktriss Madame Hortense, kontrabass)

Proovisaalis: «Popmuusika à la Vittula» (Matti ema)

Mänginud telelavastustes «Kala neljale» (1979), «Lehekandja nr. 17» (1980) ja filmides «Metskapten» ning «See kadunud tee»

Osaleb seriaalis «Õnne 13» (Laine).

Režissöör Ain Prosa

tutvus Luulega kaks aastat tagasi « Õnne 13» võtetel.

Ain Prosa: «Ta on täpselt selline päiksekiir, nagu alguses paistis. Meil ei tekkinud mingeid probleeme, leidsime kohe ühise keele. Luule ise on öelnud, et teda tuleks võtetel tagasi hoida. Kuid mina nii ei arva. Laine ongi natuke nagu teiselt planeedilt. Lainesid võib Eestis palju olla, aga Luule pole kohe kindlasti mitte Laine. Kui mul oleks vaja näitlejat tugevasse situatsioonikomöödiasse intelligentsesse karakterrolli, siis valiksin Luule. Tal on briti komöödia peen huumorimeel.»

Tagasi üles
Back