Ehitame Lasnamäe keset Pärnut

Mart Kalm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eelmisel nädalal hääletas Pärnu volikogu muinsuskaitseala laiendamise kava vastu. Kultuuriministeerium soovis käituda viisakalt ja küsida enne selle kava paratamatut kehtestamist ka pärnakate arvamust.

Paratamatut selles mõttes, et laiendamisettepaneku piirid olid paika pandud nii Tallinna kui Pärnu ekspertide, riigi ja linna spetsialistide pikaajalise konstruktiivse töö tulemusel.

Volikogu aga näitas, kui hõlbus on kohalikel kinnisvara ärimeestel poliitikutega manipuleerida. Kätt tõstnud rahvasaadikud sunnivad nentima, et häbi on olla pärnakas.

Et Pärnu seni vaid vanalinna hõlmanud muinsuskaitseala vajab laiendamist rannaala ja villaderajooni liitmise abil, on siililegi selge. See on unikaalselt romantiline ala, mis teeb Pärnust selle, milleks siia tullakse ehk teisisõnu – mis maksab.

Ühtepidi on näha, kuidas Eesti ühiskonna eliit vanade villade hoolika restaureerimisega rajab käsiteldavale alale suvekodusid, nende kõrvale aga kerkib ka päris ilmetuid paljukorterilisi kaste. Kui neid veel palju kerkib, siis ei maksagi Pärnu enam.

Oligarhide võim

Püha lihtsameelsus on arvata, et piirkonna muutumine muinsuskaitsealaks võiks olla arengupidur.

Pidur võib see tõepoolest tunduda «rämps-maha-papp-tasku»- tüüpi ärimeestele, sest muinsuskaitseala on kvaliteetarengu hoob. Oma olemuselt säästva arengu strateegiana aitab muinsuskaitseala tagada linna jätkusuutlikkust ehk seda, et piirkonna kinnisvara hinda ei sööda praegu ära, vaid hinnatõus tagatakse ka edaspidiseks.

Volikogu otsuse üheks taustaks on lõkkele löönud tüli kohaliku magnaadi Elmar Lepa soovi ümber ehitada õdusa vanade puitmajade kvartali keskele 12-korruseline tornelamu.

Tegelikult on seal veetorni kõrval juba üks uus viiekorruseline kärakas, kuid aedade suurus õnneks mahendab tänavapildis seda sigadust. 12-korruselist mürakat see koht aga alla ei neelaks.

Torni ehitamine on Lepa kinnisidee, mida ta enne üritas veelgi juhuslikumale kohale, endise raudteejaama alal. Kurb, et rahamehel on rohkem jonni kui intelligentsust.

Mõistlik oleks ju minna linnaarhitekti jutule küsimaks, kuhu Pärnus sobiks torni ehitada. Kui vaadata Pärnu äranuditud linnaraamatukogu, tõelist etteheidet poliitilistes tõmbetuultes linnaisadele, siis siin, üledimensioneeritud stalinistlikus ansamblis võinuks Pika tänava sihis üks maamärk kerkida.

Või veel parem, Pärnus on jõe potentsiaal kasutamata, vee piiril võiks sillast minema hakata näiteks kaheksakorruseliste tornide rida. Iga korter saaks veepeegliga vaate, paadid loksuksid kohe akna all, suveõhtuti oleks terrassidel tore süüa.

Samas annaksid need majad vajaliku elu kõrval kerkivale äri- ja kultuurikeskusele. Ostjaid peaks jätkuma nii soomlaste kui kohalike seast, sest sidusa linna loomiseks vajatakse ju mõlemaid kõrvuti. Ehkki sellest tuleb muinsuskaitseala kaitsetsoon, ei usu, et sellele vastu oldaks.

Kohalikud oligarhid on Eesti ühiskonnas aga laiem probleem. Rakveres tõstis Oleg Gross juba mõned aastad tagasi turu ajalooliselt Turuplatsilt kõrvalkvartali hoovi, loomaks oma uue kaubamaja kõrval autoga klientidele parkla, sest nood ostavad rohkem.

Sellega läks kaduma suur tükk Rakvere jalakäijate promenaadist ja tekkis äärmiselt liiklusohtlik olukord, mis sundis väikelinna valgusfoorile suuri kulutusi tegema. Ent volikogus polnud ühtki liiget, kes julgenuks midagi kõssata.

Pole ka ime, sest Rakveres viib gümnaasiumi direktor isiklikult õpilasi magnaadi sünnipäeval akna alla laulma. Nii kasvatatakse teadlikult isemõtlevate kodanike asemel rikkurite tallalakkujaid.

Kui siia lisada need Võru linnavolinikud, kes oma kinnisvarahuvide tõttu üritasid muinsuskaitseala kaotada, siis tekib tõsine mure volikogudesse valitute avalikus ruumis tegutsemise pärast.

Lootus noortel

Ükskõik kui selgrootud volinikud ka pole, on hea, et omavalitsused ja riigiasutused suudavad kohtadele spetsialiste palgata. Rõõm on lugeda muinsuskaitse inspektori Tarvi Sitsi ning Pärnu linnavalitsuse arhitektide Piret Looveeri ja Karri Tiigisooni asjalikke sõnavõtte.

Noorte arhitektide vastutustundlik suhtumine elukeskkonna kvaliteeti tervikuna tuleb eriti teravalt esile Eesti Ehitusettevõtjate Liidu toetust nuruva taotluse foonil, mis üritab arhitektiõpet Kunstiakadeemiast üle viia Tehnikaülikooli.

Nii saaks ju arendajad endale kuulekamaid mutreid suuremat kasumimarginaali tõotavate kastmajade turule paiskamiseks. Inseneri mõtlemisega arhitektid pluss äraostetavad volinikud võrdub tere tulemast Lasnamäele kesk Pärnut.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles