Algatus, millist varem polnud nähtud

Sel päeval, 24. veebruaril 1990 peeti Eesti Vabariigi 72. aastapäeva. Sõjaväeparaadi Vabaduse väljakul küll ei toimunud, ja ammugi mitte presidendi vastuvõttu Estonias, sest Eesti Vabariik oli alles imaginaarne. Ta rippus Eesti maa ja rahva kohal nagu valge pilv, mida võis küll näha, aga mitte katsuda.

Leidus tuhandeid inimesi, kes uskusid, et see pilv varsti taevast alla laskub, aga leidus küllalt ka neid, kes seda lootust lapsikuks pidasid ja pahaks panid. Kõige rohkem oli vist neid, kes uskusid, aga ei uskunud ka. Ei uskunud, aga uskusid siiski.

Toompea lossi küljes lehvis punalipp, asju aeti Eesti NSV ametiasutustega, poisse võeti Nõukogude Armeesse, piiril seisis nõukogude piirivalve, seltsimehed Riikliku Julgeoleku Komiteest valvasid, et meil ikka julge oleks. Teisest küljest – laulev revolutsioon oli seljataga, N Liidu Rahvasaadikute Nõukogu oli MRP tühistatuks kuulutanud ja Eestis oodati tõsimeeli, et 1990. aasta toob vabanemise.

Sellises olukorras asuti 24. veebruaril 1990 valima Eesti Kongressi.

Eesti Kongressi idee seemned külvati juba 1987. aasta suvel, kui Läti, Eesti ja Leedu dissidendid Riia Vabadussamba jalamil kokku leppisid, et kõige paremini sobib järgmiseks ühiseks aktsioonipäevaks MRP aastapäev, 23. august. Arvestati sedagi, et MRP ründamine on Moskvale erakordselt ebamugav, sest pakti olemasolu oli Läänes juba ammu teada. Nõukogude okupatsioonivõimu Baltimail otsustati rünnata kõige õrnemast kohast.

Ei saa öelda, et enne Hirveparki poleks midagi olnud. Oli küll, ja nimelt fosforiidisõda.

Kuid algusaeg oli see ometi ja väärib tunnustust, et üks seltskond jõudis kohe alguses välja asja tuumani: pole nõukogude võimu, on nõukogude okupatsioon, mis põhineb Molotovi-Ribben-tropi paktil. Sellest järeldus otsekohe ja vältimatult, et mitte Eesti ei peaks lahkuma N Liidust, vaid N Liit Eestist.

Loomulikult oli see tollal vaid heleroosa unistus ja vaevalt et isegi Hirvepargi organiseerijad täpselt teadsid, milliseid tagajärgi nad pakti avalikustamisest ootavad. Vaevalt et N Liidu vagurat taganemist Eesti Vabariigist. Pigem oli tegu trumpkaardiga, millele toetudes nõuda Moskvalt välja mõni realistlikum eesmärk, kas või liiduleping.

Kuid ideedel, nii nagu inimestelgi, on kalduvus areneda. Kui 1988. aasta algul nõuti veel tõesti liidulepingut, siis sama aasta lõpul see enam eriti populaarne ei olnud. Näis, et võimalik on saavutada enamat.

1989. aastaks jõudis Eesti Vabariigi taastamise idee uuele tasemele. 24. veebruaril, selsamal päeval, kui Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp tõmmati, kuulutasid Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit välja Eesti Vabariigi seadusjärgsete kodanike registreerimise.

Selles peamiselt Harald Tillemanni ja Trivimi Velliste mõtete põimumisel käivitunud aktsioonis oli uut niipalju, et abstraktse taastamisnõude asemel esitati tees: Eesti Vabariik on säilinud mitte pelga mälestusena, vaid (ka) oma kodanikkonna kaudu, kellel on mandaat esitada seadusliku nõudjana. Järelikult: tuleb kodanikud registreerida ja valida nende legaalne esindusorgan. Mis edasi saab – eks näe.

Niisiis oli välja pakutud üks konkreetne ja rahumeelne tegevus: registreerida Eesti Vabariigi kodanikud. Lisaks tuli idee toetajail maha pidada hulgaliselt avalikke ja eraviisilisi väitlusi kahtlejate ning vastastega.

Väga levinud oli arvamus, et sõjaeelse Eesti Vabariigi taastamine on utoopia ja et tegelikult saab juttu olla vaid Eesti NSV väljaastumisest N Liidust. Sellega oleks sündinud uus riik, nn «kolmas vabariik» (Igor Gräzini termin), millist suunda toetas eriti jõuliselt Rahvarinde liider Edgar Savisaar. Savisaare ja tema pooldajate kujutluses tähendas Eesti Vabariigi taastamise nõue viljatut minevikunostalgiat, mis pidi kaasa tooma halastamatu nõiajahi «endistele» ja mässu Kirde-Eestis.

Kummatigi leidus ideel järjest enam toetajaid. Eriti mõjuv oli, kui pärast asjalikku väitlust möönis järjepidevuse liini (võimalikku) otstarbekust Rahvarinde liider nr. 2, Marju Lauristin.

Toetus tuli ka mainekalt pagulasprofessorilt Rein Taageperalt, kes oli juba 1988. aastal märkinud, et «igaks juhuks» tuleks hakata koostama kodanike registrit. Taagepera mõistis idee pragmaatilist poolt: me ei tea, kellega Moskva ükskord läbi rääkima hakkab, kui üldse hakkab.

Aga ei saa sugugi välistada võimalust, et mingil hetkel on Moskval, kes seal siis ka võimul poleks, kasulik tunnistada Balti riikide eristaatust (nende okupeeritust) ja lasta neil minna, loomata pretsedenti Ukraina või Kasahstani jaoks.

Väga oluline oli kahe kontseptsiooni erinevus veel ühes küsimuses, nimelt pärast Teist maailmasõda Eestisse toodud ja tulnud umbes 600 000 venekeelse migrandiga seoses.

Eesti NSV lahkulöömisel pidanuks nad Eesti alaliste elanikena kõik loomulikult saama vastse riigi kodakondsuse. Arvestades kahe keele kõnelejate arvu suhet oleks see aga sajaprotsendilise kindlusega toonud kaasa nõude kehtestada kaks riigikeelt – ja selles küsimuses poleks Lääs Eestile tolligi vastu tulnud, viidates (täiesti õigustatult) kodanikuõigustele. Eestis oleks kehtestatud kaks riigikeelt, mis oleks vähegi märkimisväärse integratsiooni igaveseks välistanud.

Sõjaeelse riigi taastamise korral (juriidilises mõttes) aga poleks nii massilist võõrkeelset kodanikkonda tekkinud, mis oleks jätnud võimaluse siduda Eestisse asunud migrantide kodakondsus riigikeele oskusega, nagu see on igas normaalses demokraatlikus riigis.

Selles mõttearenduses polnud mingit rassismi ega russofoobiat, vaid kaine arvestus – ühel juhul on rahvas ja keel määratud kindlale väljasuremisele, teisel juhul jääb võimalus, et ehk keerutame ennast veel välja. (Kas see meil õnnestub, on siiani vastuseta.)

Kuniks verisulis poliitikud üksteisele ajakirjanduslikke lõuahaake jagasid, võttis kodanike registreerimine tasapisi hoogu. Algus, nagu algused ikka, oli raske. Paljud kartsid ja kodaniku registreerimiskaarte kutsuti piletiks Siberisse, kusjuures registreerimisnumber pidi tähendama vaguni numbrit. Suve poole oli võimalik inimesi registreerida ka lageda taeva all, mis asja lihtsustas.

Registreerijad, kes mõistagi töötasid vaid entusiasmist, tegid ära tohutu töö. Kõige võimsam oli Valga mehe Jaan Ersto panus, kes registreeris üle 10 000 kodaniku. Juuli keskpaigaks oli kirja pandud umbes 150 000 kodanikku, 21. augustiks oli registreerunud umbes

216 000, 29. oktoobriks 314 521 kodanikku ja jaanuaris 1990 ületati 500 000 maagiline piir.

Küllap aitasid sellele kaasa head uudised Saksamaalt, kus novembris kisti maha Berliini müür. Tähendab, nenditi Eestis, mõni unistus võib ka tõeks saada. Miks mitte siis Eesti Vabariik?

Tolsamal novembrikuul valisid kodanike komiteede esindajad Peakomitee eesotsas Tunne Kelamiga, mis kuu lõpul otsustas, et Eesti Kongressi valimised toimuvad 24. veebruaril 1990. Meeleolud muutusid aastavahetusel Eesti Kongressi suhtes selgelt soosivamaks, nii et isegi kaua kõhelnud Rahvarinde juhatus otsustas viimasel hetkel üritusega liituda ja omalt poolt kandidaadid üles seada. Rahvarindelaste põhimass oli juba ammu kodanike registreerimisega liitunud.

Valimised toimusid ettenähtud ajal ja võrdlemisi ülevas meeleolus, järelvalimised veel kuni 1. märtsini. Selle kuupäevani said Eesti Vabariigi kodanikud ka registreeruda.

Kui tulemused kokku löödi, selgus, et registreerunud oli 790 000 Eesti Vabariigi kodanikku (lapsed kaasa arvatud) ja üle 60 000 kodakondsuse taotleja. Valimas oli käinud 557 163 kodanikku, mis tegi u. 90% valimisõiguslikest, ja 34 345 kodakondsuse taotlejat. See ületas korraldajate kõige optimistlikumadki lootused.

Pretsedenditu kodanikualgatus oli lõppenud pretsedenditu esinduskogu valimisega. Esinduskogu hilisem saatus ei kujunenud kaugeltki lilleliseks, kuid see on juba teine jutt.