Õnn püsib Peipsi ääres kollases majas

Juhani Püttsepp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vassili ja Ustinja Remets ehitasid endale kodu täpselt nii palju, kui eluks vaja läks. Nende kodu asub Peipsi ääres Varnjas vaiksel külatänaval.

Kui soovite teada, kuidas elada õnnelikult 90 aasta vanuseks, tuleb teil pöörduda Vassili Akentjevitši poole.

Vanausuliste vaimuliku Vassili Akentjevitš Remetsi kodu asub kollases puumajas vaikse Varnja külatänava ääres Peipsi kaldal.

Miks on paljud Peipsi-ääre majad kollased? Üks seletus on, et see värv pleekub järvelt peegelduvas tugevas päikesevalguses vähem.

Vaadates Remetsite elamist väljastpoolt, näete voodrilaudade asetusest, et õieti on ühe katuse alla mahutatud kaks maja.

Meister Vanja

Kui Vassili Akentjevitš abiellus 27. jaanuaril 1946. aastal Kargaja külast pärit Ustinja Matvejevnaga, kerkis ühise kodu rajamise küsimus. Et Remetsite tsaariajast pärit väikeses tares elas juba suur pere, siis pruut sinna enam hästi ei mahtunud. Peigmees otsustas isamaja külge ehitada lisaks paar kambrit.

Et aga Vassili päevad möödusid vendadega järvel kala püüdes, kutsus ta oma plaani ellu viima meister Vanja ehk valgete juustega vanakese Ivan Ossipovi. Pruut Ustinja asus õpipoisi ja selli rolli.

Ehitus sujus vaikselt kaks aastat, 1947-1948. Ehitada sai suvel, sest sügisel tuli soos kuremarjade järel käia ja talvel oli külm. Millised pakased valitsesid tollal, miinus 30 kraadi!

Ustinja tassis meister Vanjale telliseid ja savi kätte. Uusi telliseid ei olnud kusagilt võtta, ahjud ja korstna ladus meister sõjas purukspommitatud Tartu majade kividest. Ega need kehvad kivid olnud.

Ustinja hankis kuskilt ka viis uut tellist. Meister Vanja kaalus neid käes ja ütles: «Tütreke, ära enam mulle selliseid kive too, pärast jääb korsten auklikuks.»

Siiski kasutas ta uued tellised ära. Hiljem läks meistri ennustus täide – uued tellised pures aeg puruks, vanad peavad tänini vastu.

Järv ulatus katuseni

Valmis ka Peipsi-ääre külades traditsiooniline lezanka ehk leso, kividest lavats. Leso peal soojendas Vassili end siis, kui oli järvelt koju jõudnud ja võrgud lahti harutanud.

Kalapüük ei anna praegu ega andnud ka tollal teab mis raha. Ivan Ossipov sai maja ehitamise eest jahu ja kala ja jäi selle kaubaga rahule.

«Ehitasime nii palju, et elada,» meenutab Ustinja. «Alguses kartsin küll, et järvelt puhuv tuul viib katuse minema, aga seda pole juhtunud. Ka vesi pole tuppa ulatunud, vahel ainult keldrisse.»

Peipsi vood on neelanud tänavaid ja maju, 1924. aastal ulatus järv katuse servani, mäletab Vassili.

Juurdeehitus tõi kaasa ühe mure, nimelt jäi Ustinjale vähem maad köögivilja kasvatamiseks, sibulapeenarde rajamiseks.

Sibulad kasvavad Peipsi ääres väga ilusad. 18. sajandil Peipsi-ääre asustanud vanausulised hoiavad oma traditsioone, kalastamis- ja aiapidamistavasid, kaheksaharuliste ristidega kirikuid.

Kui Vassili läks noorukina Kuperjanovi pataljoni aega teenima, andis ema talle kaasa väikese ikooni. Sama ikoon kaitses sõduriseljakotis ka teisi selle pere vendi, Fjodorit ja Pankratit, kui nemad omakorda Eesti vabariigi eest relva kandsid. Nüüd seisab see ikoon Reemetite elutoas. Pühadel süütab Vassili Akentjevitš ikooni all õlilambi.

«Me oleme kogu aeg palvetanud,» ütleb Ustinja Matvejevna.

Pere magamistoas sängi kõrval valvavad und juba vaarisade aegu Pihkvast toodud ja põlvest põlve edasi antud kuldsetes raamides suured ikoonid: Vassili Püha Jüri ning Ustinja Jumalaema. Need saavad kunagi edasi antud lastele, Klafirale ja Leontile.

Järvel Vassili Akentjevitš enam ei käi. Kolm aastat tagasi, suvel, otsustas ta paadiga järvele ujuma sõita. Suples, aga kui paati tagasi ronima hakkas, ei paindunud liikmed piisavalt.

Midagi hullu ei juhtunud, vesi oli soe. Vassili Akentjevitš tuli kaldale paati enda ees lükates. «Siis ütlesin endale, et rohkem ma järve ei lähe. Aamen.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles