Tipplaskurite maailm kummastab eripäraga

FOTO: Postimees.ee

Teisipäeva hommik pole veel õieti alatagi jõudnud, kui õhkrelvadest laskmise Euroopa meistrivõistluste korralduskomitee pealik Mati Mark juba aktiivselt õhumüügiga tegeleb.

Täpsemalt öeldes tahab Mark küll õhku osta, laenata või mõne samaväärse kauba vastu vahetada. Seejuures ei kihuta teda põrmugi tagant ärikirg, põhjus on hoopis proosalisem.

Kuna eeskirjad keelavad sportlastel täidetud suruõhu- ja gaasiballoone lennukisse võtta, puhuvad tavaliselt püssidele elu sisse võistluspaigas tegutsevad relvafirmad. Ent nüüd laiutavad isegi kuulsa Waltheri esindajad käsi ja nõuavad korraldajatelt mahutite kohaletoimetamist.

Otsekui oleks õhujamast veel vähe, tammuvad Margi ukse taga Saksa koondislased, hinges must masendus. Nende tohutu relvalast ei mahtunud tervenisti lennukile, seega tuleb treeninguajad ümber mängida.

Kõigele krooniks avastab keegi taibu, et Bulgaaria lipp on võistluspaigas tagurpidi vardasse tõmmatud...

Mäng keelatu piiril

Samal ajal kui Mark ja tema meeskond ennast lõhki rebida üritavad, käivad Eesti Näituste hallis treeningud. Mõnda aega kaalusid korraldajad jõuproovi läbiviimiseks Saku Suurhalli üürimist, kuid sinna poleks 42 riigist saabunud 600 sportlast ära mahtunud. EMil on ainuüksi tulejoon sada meetrit pikk, korraga pääseb kõmmutama kuni 70 meest või naist.

Ent päev enne starti käib kõige tihedam sagimine hoopiski ühes tagaruumidest. Siin mõõdetakse ja kaalutakse püstolid ning püssid, märgistuse saab sportlaste rõivastus. Kõik on millimeetri pealt paika pandud – isegi pükste ja jaki õmblemiseks kasutatud kanga paksus ja jäikus, kinnaste painduvus ning saabaste kõrgus.

Piirangud kehtestati, kui nupumehed üha kõvemast materjalist varustust tellima hakkasid. Kasu oli silmaga märgatav: tulejoonel seisid nad kindlalt, nagu betoonkesta müüritult. Järgmise sammuna üritasid laskurid kohtunikke haneks tõmmata, kastes ülikonnad enne kontrollimist märjaks. Nüüd on ka veeprotseduurid keelatud, kuid mäng lubatu ja mittelubatu piirimail käib nagu suusahüpeteski lõputult.

«Kui võistleja kontrolli ei läbi, saab ta puuduste kõrvaldamiseks aega kaks korda viis minutit,» selgitab laskureid ülevaatusele saatev Margus Nigol. Eeskirjadega pahuksisse sattunud üritavadki jakke lauaserval kibekiiresti pehmemaks hõõruda, nühivad vajadusel püstoli käepidet liivapaberiga õhemaks või krutivad keha ümber mähitud vöölt liigseid keerde.

Lõppkokkuvõttes on üha uute reeglite kehtestamine vesi spordirõivaste tootjate veskile, kes taas värsked mudelid turule tuua saavad. Tipptegija jope, püksid, saapad ja kindad maksavad kokku 20 000 krooni, tasemel õhupüssi eest tuleb välja käia

32 000 krooni.

Et luuavarrest õiget pauku ei sünni, teab iga laskur. Ent eelkõige saab tulejoonel määravaks siiski närvikava tugevus. Tõsise võistlusega võib püssimees kaalust kaotada kuni 4,5 kg. Mitte otseselt higistades, vaid pingete vooluvõrgus särisedes. «Tund enne jõuproovi ei tohi sportlasele läheneda!» hoiatavad treenerid seetõttu leheneegreid.

Asjatundjate sõnul tähendab kuuskümmend lasku kuutkümmet starti, igaüheks neist peab vaim tugev ning käsi kindel olema. Mõni häälestub jõuprooviks omaette nurgas nohisedes, teine põrandal selitades või hoopiski sörkides.

Ühe pikka aega ringelnud ja alles hiljuti kummutatud legendi järgi valmistunud Eesti meeskond 1939. aastal Argentina karika võidu kordamiseks hoopis erilisel moel – võistluseelne öö veedetud kaarte mängides. Magamatus aidanud tuimestada pingeid, lauale lendavad ässad kütnud tasakaaluks hasarti.

Et tee vaimse tasakaalu saavutamisele tõepoolest kurviline võib olla, teab Mati Mark ka isiklikest kogemustest. «Magasin võistlushommikul sisse,» meenutab ta üht aastakümnete taha jäänud jõuproovi. «Et mitte hilineda, jooksin kõiki võimeid mängu pannes Nõmmelt Mustamäele. Tulejoonel olin rahu ise, võitsin Eesti meistritiitli ja püstitasin rekordi.»

Rahva seas liikuvad jutud, nagu aitaks pitsike konjakit kätevärinat kõige paremini maha võtta, tõrjub Mark hoobilt. Küll aga möönab, et näiteks viievõistlejad panid vanadel headel aegadel laskmise eel tõepoolest väikese klõmmi hinge alla.

Pesuehtsad laskurid käivat hundijalaveest seevastu kaarega mööda. «Kärakas kahandab reaktsioonikiirust,» näeb Mark kurja juurt. «Ja flegmaatik tipptulemuseni ei jõua.»

Dopinguainete nimekirja alkohol ei kuulu, kuid kohtunikel on õigus ja kohustus napsitanud laskur võistluselt kõrvaldada. Küsitavaks jääb, kuidas kerget tipsutamist tuvastada, kui sportlasel enne tulejoonele minekut torusse puhuda ei lasta.

Mustad lambad

Pissiproovidest dopingu tuvastamiseks pole see-eest pääsu, aeg-ajalt tabatakse ka patuseid. Enamasti on mustad lambad pruukinud rahustava toimega aineid. Tallinnaski läbivad kõik EMi medaliomanikud kontrolli, korraldajatele läheb lõbu maksma üle 100 000 krooni.

Ent jah, lõbuks võib kahe miljoni kroonise eelarvega tiitlivõistlust pidada siiski vaid võhik. Tippsport pole kuuri taga püssi plõksutamine, medalite tasandile jõudnud mehed-naised treenivad üle kaheksa tunni päevas. Söövad, joovad ja puhkavad arstide ettekirjutuste järgi ega lase õllekõhul mingil juhul ette kasvada.

Nad tulistavad märklauda, kus kümne läbimõõt vaid 0,5 millimeetrit. Laudpõrandal niisugust apteekritööd teha ei saagi, puit pidavat mängima. Maailmarekord on aga kruvitud lagede lakke – 60 lasuga 600 silma.

Laskmise EM

Võistlus peetakse Tallinnas 2.-5. märtsini.

Eelarve ligi 2 miljonit krooni. Iga võistleja maksab stardikorra eest korraldajatele 150 eurot, millest nood omakorda tasuvad Euroopa Laskurliidule 25 eurot ja ülemaailmsele alaliidule 5 dollarit.

Riik toetas võistlust 200 000, Tallinna linn 180 000 krooniga. Ülejäänud raha saadi sponsoritelt.

Tagasi üles