Viimasena Prantsuse uue laine filmide eriprogrammist linastub täna Jean-Luc Godardi «JLG/JLG Autoportree detsembrist». Valik on igati õnnestunud, sest selles lihtsa anrilise määratluse vastu tõrkuvas filmis on enam kui riivamisi puudutatud ka filmikunsti lõpu teemat.
Jean-Luc Godard heidab pilgu iseenesesse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinedes oma mõtiskleva meelolu poolest küll märksa Godardi varasematest, vaatajat lausa kombatavalt ründavatest filmidest, ei ole see 1995. aastal valminud teos ometi vähem väljakutsuv.
Katse teha kino
Kui Godardi varasemate filmide sihiks oli sageli vaatamise ebamugavaks muutmine nõnda, et kinotool muundus justkui hambaarstitooliks, milles istuja ei saanud end tunda teisiti kui ärkvelolevana, ärevana ja ähvardatuna, siis linateoses «Autoportree detsembrist» väljendub autori hilisemale loomingule omane püüe uurida montaai, «asjade kõrvutamise kunsti» abil filmi võimet teha mõeldavaks mõeldamatut.
Vahendlikult kaamera ja sõnaliste ning sõnatute tsitaatide teel endasse süüvides püüab Godard meenutada neid aastaid, mil valmisid tema sageli vaid mõne nädalaga üles võetud filmid.
Et Manifesti raames näidatud «Hullu Pierrot» kohta on see uue laine liikumise üks juhte ise öelnud, et see polnud mitte film, vaid katse «teha kino», võib ka tema autoportreed ehk mõista kui surma silmapiirilt heidetud pilku oma terve elu kestnud katsele «teha kino» nii valminud kui valmimata filmide kujul.
See pole aga sirgjooneline, jutustava selgrooga autobiograafia, vaid Godardi jaoks koduses veitsis filmitud kollaa-autoportree, milles heli ja piltki on sageli teineteisest lahutatud.
Nagu tihti Godardi filmides, esitatakse ka siin rohkem küsimusi, kui neile vastatakse: filmikunsti enesele viitamisest, kunsti jõust olla erandiks reeglist, valgusest ja pimedusest ning muidugi autorsusest. Sarnaselt tema teiste hiliste filmidega kohtab vaataja ka siin rohkeid, rahutukstegevalt ilusaid kaadreid loodusest.
Asjade keel
Sürrealistide jälgedes püüab Godardi kunst meid ikka ja jälle hoida samastamast kujundeid näivalt kujutatud esemetega, jättes viimased tähenduseta üksindusse. Pigem laseb ta meid montaai abil kuulda kujundite assotsiatsioonidest tekkivat «asjade keelt».
Ehk nagu ütleb aednik Jules 1990. aastal valminud Godardi filmis «Uus laine»: «Las maailm olla viivuks nimeta. Kuulaku asjad, vaikuses, omal ajal ja omal viisil, mis nad on.»
Manifesti nädal
«JLG-JLG Autoportree detsembrist»
Reissöör Jean-Luc Godard
Sõpruse kinos täna kell 21