Maris Palgi artikkel «Tartu naistekliiniku ilusamaks saamine tekitab kahtlusi» (TPM, 1.03.) tekitas meis, asjaosalistes, selliseid mõtteid, mida tahame lugejaga jagada.
Maalisime ilu ja rõõmu
Palgi üllitisest jääb mulje, nagu oleksid kusagil peidus mingid solvunud ülikunstnikud, kes toimetanuks naistekliiniku kaunistamist sada korda paremini, kui neid oleks vaid teavitatud.
Ta on muusa
Sünnitusteema on meil pigem tabu ja kui ülikunstnikke ka tegelikult võtta oleks (eriti palgarahata heategevusprojektiks), alanduksime rõõmuga lihtsateks käsitöölisteks, et ainult pääseda akadeemilisest õrisemisest. Võtame omaks kas või kõik joonistuslikud ja maalitehnilised küündimatused kunstiajaloo algusest aegade lõpuni.
Tegelikult ei meeldi meile see, et suguõe sulest tulev retoorika ei sea kahtluse alla lihtsalt mõne maali sobivust palatisse, vaid ka kõige hapra eluõiguse üldse ning raseda sobivuse ühiskonda.
Palgi annab mõista, et rasedat ei kõlba ei maalida ega hiljem vaadata ning ta peaks varjama oma anatoomilisi viperusi kusagil nurga taga, sirvides õpetliku sisuga fotobroüüre.
Miks kaunis rase naine ei ole kunstnikule aktsepteeritav muusa? Kahju, et vastne Tartu Kunstnike Liidu liige esitleb ennast sellise keskaegse võhiklikkusega.
Kit on sõna, mitte võlusõna. Kõik ilus, armas, ümar emadusega seotu jääb alatiseks naiselike ürgväärtuste varamusse, olenemata sellest, kas mingi ajastu, ühiskond või isik vaatab selle peale lahkema või kurjema pilguga.
Pinge ja õrnus
Julgeme kinnitada, et kõik maalid, mis Y-galeriis rippudes tundusid ehk üleliia sinised või helged, muutuvad naistekliiniku karmis ja ootuspingelises sünnitusosakonnas lõõgastavateks värvilaikudeks.
Lapsesaamine on elu suursündmus oma spetsiifikaga ning vajabki igati õrna, meeleolukeskset, värviteraapiast lähtuvat käsitlust, mida pole vaja koormata isikliku maailmavalu või meeldida tahtmisega akadeemilisele kunstile.
Me pole maalinud sünnitajatele ilusaid pilte iga hinna eest. Vastupidi, me teame seda hinda täpselt. Nagu ka kõik teised sünnitanud naised.