Skorpionid pudelis

Rein Ruutsoo
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

Nädala ülesköetud press ja kommenteerivad listid on olnud ebameeldiv lugemine. Vähegi tõsist analüüsi asendas seksuaalvähemuste analoogiatega toimetav diskursus, mida saatis mõnutsev rõvetsemine.

Mingis mõttes meenutas vallandunud «sabat» valimiste eelset võttestiku – siis värvati Eesti rahva südametunnistuseks Kaur Kender. Nüüd juba kulunud «maffia«, «diktatuuri» jt asemel puhus homofoobse sõnavara poliitika täis Kivirähk. Lisaks muudele hädadele paljastus kergus, millega isegi soliidses pressis tõugatakse tagant sallimatust – tahad kedagi madalaks panna – võrdle teda homoga. Poliitilises päevaretoorikas ohverdati jälle nii mõistus kui olulisi sotsiaalseid väärtusi.

Poliitika madaldumine

Tõsi, poliitikud on litsid mehed – mõned eriti lahked. Vallatlemine pole aga Eesti poliitikas kunagi olnud eriti taunitav. Ent mõned väljaanded kaotavad mõõdutunde siis, kui kasusaajaks näivad vasakpoolsed ja eriti Keskerakond. Kaldun arvama, et loobumine probleemide ja valikute sisulisest arutamisest on olnud teadlik.

Ma ei kuulunud nende hulka, kes oleks vaimustatud Res Publica jõulisest tõusmisest areenile. Taipamaks, millega on tegu, milliseid tagajärgi uueks poliitikaks sildistatu endaga kaasa toob, oli vaja esitada endale vaid mõned küsimusi.

Kas tõesti pean uskuma, et suurkapitalistid ning pankurid Olari Taal ja H. H. Luik rahastavad vasakpoolset, isegi vasak-tsentristlikku parteid? Samal ajal ei väsita ühelgi foorumil kurtmast, et sotsiaalkulusid tuleb vähendada.

Kusagilt pidi välja ilmuma eliit ja poliitiline kultuur, mida poleks vorminud metoodiline egoism, ratsa rikastumise ideoloogia ja karjäärihimu. Selles mentaliteedis manifesteeruvad Margit Sutropi hinnangul süvenev küünilisus ja egotistlik kalkulatiivus.

Respublikaanide valimiskampaania, mis oli üles ehitatud «mustale propagandale», tekitas tõelist vastikust ja hirmu: toote postmodernsed müügivõtteid kombineeriti vaenlase kuju loomisega. Polnud kahtlust, et laushirmutamise ja üldsõnaliste lubadustega üle külvatud valija saab petta. Selle altvedamise mõjud ähvardasid ulatuda ühest valimiskampaaniast märksa kaugemale

Kirikus vannete andmine, «äraostmatute» Prantsuse Revolutsiooni kangelastelt imago plagieerimine – see oli ahastamapanevalt jultunud ja läbinähtav palagan. Lugesin respublikaan Ülo Vooglaidi 1987-1988 aastatel Vikerkaares avaldatud artiklisarja demagoogiast. Selle üks juhtmõtteid oli: alatute vahenditega ei saa saavutada õilsaid eesmärke.

Ettekavatsetud pettus

Rein Taagepera – partei esimene juht – sisendas, et partei missiooniks on arengu tasakaalustamine.

Res Publica vangerdusi võis heatahtlik valija endale veel mõnda aega selgitada moel, et «tahtsime paremat, aga välja tuli nagu alati». Tänaseks on selge, et Res Publica kuvand oli ettekavatsetud kelmus valijate meelitamiseks.

Res Publica peanõustaja Rein Taagepera pakutud peibutavalt kõlav silt «hooliv konservatiivsus» on tüüpiline «hõljuv tähistaja». Erinevalt näiteks sotsiaal-demokraatiast või liberalismist, võis hääletaja anda mõistele oma oodatava sisu.

Valimistel vasakpartei imiteerimine ja Taagepera kaasamine maskotiks osutuski jultunud trikiks. Eelkõige oli see aga alatu oma hea nime mängu pannud Rein Taagepera suhtes. Võimule pürgimise eesmärk sai mustvalgel selgeks, kui valitsuse kokkupanekul Euroopa kõige liberaalsemaid «mõõdukaid/sotse» enam kellekski ei peetud.

Vabariigi president, kes aina räägib ühiskonna «kreenist», andis heakskiidu ultraliberaalse valitsuse loomisele. Taagepera pingutused ka sotse valitsusse kaasata olid määratud kurtidele kõrvale. Kulissid langesid ja uue koalitsioonileppe nurgakiviks sai senist poliitikat põlistav tulumaksu alandamine.

Sotsid aga tituleeris peaminister «äärmusvasakpoolseiks». Kui Taagepera veenis Maalehe lugejaid, et Res Publical on 50:50 vastu võimalus ka vasaktsentrilikuks arenguteks, oli nn äraostmatute ühinemiselepe Reformierakonnaga juba küps. Oligarhid, nagu Olari Taal, hoiatasid äraostmatuid: kui te ei tee seda, milleks teid palkasime, leiame kohe teised.

Võimupartei kohta asuti tsementeerima Urmas Reinsalu teooriaga ühinenud parempoolsest tiivast ja pikemas perspektiivis kahe partei süsteemist. See on nägemus eliidi demokraatiast, valitsevate eliitide konkurentsist, mis peab looma sisuliste valikute illusiooni.

Kooskõlas oligarhide huvidega oli suund valimisliitude keelamisele, kuna «nad ei vastuta millegi eest». Põhimõttelageda tegutsemise taustal on see lihtsalt küüniline võte propagandast veel uimastamata kodanikuühiskonna elimineerimine. Demokraatlikud valimised, näiteks Tallinnas, on oligarhidele eluliselt ohtlikud.

«Koosmeele»-valitsuse pärispatt

Kuigi Taagepera ise ilmselt oma rolli üle hindas, oli tal ühes asja õigus: Eesti poliitiline pilt oli viltu ja vasaktiib vajas esindust. Ehkki Res Publica nn äraostmatud väitsid, et Keskerakond jääb igavesti opositsiooni, ennustas Taagepera, et Res Publicale edu toonud laussõimust saab Keskerakond üle ja Res Publicaga koos moodustavad nad lõpuks valitsuse.

Poliitika asjatundjad võivad olla poliitilised mängurid ja poliitikud kõigesööjad, aga mitte valijad, eriti Res Publica kui tüüpilise protestipartei valijad. Teame ju, et Res Publica elektoraadi lõviosa ei näe Keskerakonda partnerina.

Taagepera strateegilise kava valguses paistab Res Publica praegune tõmblemine paratamatusena. Res Publica ja Reformierakonna ühinemisleping rajanes kummagi lootusele teine «üle võtta».

Teatavasti läks teisiti. Reformistid oma parteid luuseritele ei usaldanud.

Millised hetketulemused ka poleks, Keskerakond on juba valimiskampaania punkti saanud – tulnud varjust välja ja näidanud, et kaitseb oma valijate huve.

Tallinnas toimunud läbirääkimiste sisu avalikustatud osas on paar väga olulist momenti. Lepingukavas oli nende elektoraadi peamisi ootusi arvestatud – lubadusi antakse pensionäridele, vee hinna tõusu pidurdatakse, sotsiaalmajade ehitus jätkub. Tegemist polnud vaid võimukompromissiga eelarvepiruka jagamisel, vaid tuleviku arvestava käiguga: vaja on laiapõhjalist koalitsiooni.

Skorpionide väljavaated

Res Publica tänane armetu seis on populismi, usuga manipuleerimise ja ühiskonna tegelike probleemide ignoreerimise tulemus. Res Publica äraostmatute strateegide suunamuutus on katse võtta nišši, mis täitmata. Solvumisel reformerite peale on teisejärguline roll.

Tegelikult pole neil tänases olukorras sotsiaalsemaks muutumata võimalik ellu jääda. Ainukene mõeldav partner selleks Tallinnas oleks Keskerakond. Valik oli riskantne. Partei kaotab kõik, ka viimase usutavuse ja pahandab kõiki alandades väljapressimisega reformereid, suutmatusega Savisaart ja kogu palaganiga valijaid.

Väliselt on nüüd nii, nagu oli enne. Res Publica kokkuriisutud hääled lähevad ümberjagamisele – reformerid ja isamaalased saavad midagi. Nende eesmärk Res Publica elimineerida on saavutatud. Keskerakond näitas vintskust, opositsioonis Savisaar on võitlejana ikkagi ohtlik. Ja seekord lähevad «marutõbised penskarid», nagu see mõne partei kõnepruugis kõlab, omakorda protestivalimistele.

Res Publicast kord innustunult valimiskaste piiranud noored jäävad eemale. ETV, kes 2002 valimistel avalikult erapooliku sekkumisega valimistesse meile praeguse valitsuse kujundas, on kohalike valimiste suunamisel jõuetu. Tallinna venekeelse valija arvamuse kujundavad vääramatult Venemaa TV-kanalid, kes teavad, kuidas kellestki rääkida.

Kohalike valimiste pinged on sissejuhatus tõelisele löömale. Vajadus «nihutada» poliitika sotsiaalsemasse suunda, mida Res Publica ellu kutsunud oligarhid edasi lükkasid, muutub üha ilmsemaks. Valimiseelse aasta eelarve koostamine tulumaksu vähendades tähendab valitsusparteidele valimiskaotust. Valitsusse, mille nurgakiviks on reformipartei, trügib vaid enesetapja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles