Ühiskond ei kuulu ainult poliitmeestele

Heljo Pikhof ei ole nõus seisukohaga, nagu poleks naistel asja poliitikasse, vaid usub, et naiste hääl looks hoopis tasakaalukama ühiskonna.

Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits kipub viimasel ajal meid naisi lehe kaudu aiva õnnitlema. Õnnitlustele ei ole ta kitsi ka õpetussõnu lisama. Neist aga vaatab vastu hirm – hirm tarkade ja tegusate naiste ees, õieti selle ees, et äkki pääsevad naised meeste mängumaale.

Esimese õnnitlusteksti («Kaduv õnn», PM, 25.02.) sõnum meile on silmad maha lüüa ja tobukest mängida – sedasi olla lootust mehele saada. Ja hoidku taevas selle eest, et naisel ei tuleks pähe haridust omandada! Koolitatud naine on õnnetu naine, sest kaotab meeste silmis võlu.

Ehmatasin lugedes esiotsa päris ära, kui valesti on elatud. Siis lõin käega – ega otsast alata ometi anta. Koolid on läbi tehtud, mehele mindud, lapsedki kaela kandma kasvatatud. Ikka töö kõrvalt, nagu eesti naine on juba sajandeid pidanud elama ja olema.

Ettevaatust, tark naine!

Kiiruga ajaloo kolikambrisse heidetud ja sealt uuesti välja kraamitud naistepäeva eel tuletas sama autor jälle naisi hea sõnaga meelde («Poliitnaiste kibedad viljad», PM, 4.03.).

Sedapuhku manitses ta meid poliitikast suure kaarega mööda käima, jätma sõna- ja otsustamisõiguse Eesti elu kujundamisel meestele, kellele muule. Sest – ja nüüd läheb meel tõesti härdaks – «mida rohkem utsitada naisi end rakkesse panema, seda rohkem tekib juurde õnnetuid ja hüljatud lapsi».

Stopp! See inimene peab ikka tõesti silmaklappidega ringi käima, kes ei näe, kui rakkes on praegu naine meie ühiskonnas.

Ja see on ülimalt tõsine probleem.

Need (lastega) pered, kus tullakse toime ühe – mehe – palgaga, on meil karjuvas vähemuses.

Nii rabavad emad tõesti varahommikust hilisõhtuni mitmel rindel, sest paraku on enamasti ikka naine see, kes paneb toidu lauale, pesu masinasse ja lapsed magama. Mitme koorma vedamise kõrval napib tõepoolest aega laste elu ja iseendagi elu elamiseks. Nõnda et õhkamine «Saaks sel aastal ükski kord teatrisse!» võib jäädagi unistuseks.

Rääkimata siis nendest naistest, kes üksinda lapsi kasvatavad.

Ent ajakirjaniku loogika kisub sinnapoole, et õpetajana võib ju naine töötada ja tarida laste kontrolltööd ja koolimured koju kaasa. Et arstina võib naine töötada ja teha teab mitu öövalvet nädalas, et perele lisaraha teenida. Ja tükitöölisena konveierilindi taga võib naine töötada, ning kahe kohaga koristajana kah.

Ainus koht, kuhu naine ei tohiks oma nina toppida, on ühiskonnaasjade otsustamine.

Valemängus rassijad

Kas me saavutame õnnelikuma ja rahulolevama ühiskonna, kui naiste hääl poliitikas kõvemini kõlaks, küsib Priit Pullerits. Tema seda ei usu.

Minu vastus on kindel jah. Sest naised tooksid otsustamisse natuke teise vaatenurga ja rohkem paindlikkust.

Miks peavad mehed, keda on tsipa alla poole elanikkonnast, vormima oma näo ja maailmanägemise järgi terve ühiskonna reeglid? Kui inimene saab olla tema ise, elab ta endaga rahus. Paraku leidub ikka ja jälle keegi, kes kuulutab justkui absoluutset tõde: mees peab domineerima, olema edukam ja teenima rohkem kui naine.

Kes võidab sellest, et mees rühib, hambad ristis, mööda ametiredelit üles, piitsutab end või surnuks? Kui seesama mees oleks sisimas rõõmus ja rahul, kui saaks teha, ütleme, aednikutööd.

Kes võidab sellest, kui naine vehib, hambad ristis, «naistetöid» kodus ja tööl, kui ta oleks poole õnnelikum, ütleme, füüsikaprofessori ametis?

Selles valemängus võitjaid ei olegi, kõik on kaotajad. Ja vahest kõige suuremad kaotajad on lapsed. Sest lapsed vajavad nii ema kui isa. Hellust, hoolt ja mõistmist. Mida pole kuskilt oodata, kui vanemad iseenda ja teineteisega päevast päeva sõdivad.

Vähe on mehi, kes julgevad tunnistada, et isa roll on kõige tähtsam nende elus, aga õnneks on tegelikult selliseid palju rohkem.

Teisalt on Eesti naiste haridustase tõesti meeste omast kõrgem, ent nende teadmised lähevad pahatihti vett vedama. Miks ometi? Sest naabrimees võib viltu vaadata, kui mees last hoiab ja naine poliitikuks hakkab.

Ja seda praegusajas, kui (väike)riik on arengusuutlik ainult juhul, kui kasutab ära kogu oma ajupotentsiaali, sõltumata sellest, kas domineerib parem või vasak ajupoolkera.

Omaette küsimus on see, kas me vajame sookvoote nagu Põhjamaades, et ühiskonnas vähegi tasakaalu luua. Soomes näiteks tuli läbimurre alles siis, kui ühiskonna juhtrollidele kehtestati 40-protsendine sookvoot.

Poliitnaised, poliitmehed

Nooremapoolsele (kirja)mehele, kellel naispoliitiku kuvand on noor ja pilkupüüdev blondiin (või punapea), tahaks kangesti meelde tuletada, et naine ollakse ka neljakümneselt, viiekümneselt, kuuekümneselt – elu lõpuni.

Ja naine ollakse ka siis, kui ei olda ema. Mida teavad lastega õnnistatud inimesed nende naiste läbielamistest, kes on sunnitud pikki kuid haiglavoodis püsima, et last ilmale kanda? Või Sõritsa kliinikusse palverännakuid tegema? Ja tulutult?

Soovi naisi iga hinna eest poliitikast eemal hoida ei oska seletada muuga kui kiviajas kinni arusaamadega, et mees käigu jahil ja naine hoidku tuld koopas hõõgvel.

Ja veel – eesti keel ei tunne sugu. Poliitik on poliitik, olgu ta naine või mees. Ja kui ajakirjanik mõningase mõnuga tembeldab esimesed poliitnaisteks, ehk võiks siis analoogia põhjal rääkida ka poliitmeestest?

Äkki koguni politrukkidest, kes neljanda võimu teostajaina valvavad kiivalt ajast-arust (mees)ideoloogia puhtuse ja puutumatuse järele?