Börsile on vaja oma lipulaevu

Viimasel ajal on tekitanud poleemikat rahandusminister Taavi Veskimägi idee riigiosalusega ettevõtete viimisest börsile.

Võib igati mõista argumente, mis räägivad pakutava idee kasuks. Neid on puhttehnilises plaanis ligi paarkümmend ja nende kõigi esitamine ajaleheartikli mahupiirangute tõttu võimatu.

Kahjuks mitte kõik otsustajad pole sama meelt. Vastuargumendid on valdavalt poliitilised ja taanduvad neljale põhimõttele.Esiteks, et riigiosalusega ettevõtete börsistamine on erastamine, mida koalitsioonilepe ette ei näe.

Teiseks, et ettevõttesse finantsinvestorite kaasamine toob kaasa dividendiootuse, mis tõstab nende ettevõtete teenuste hinda.

Kolmandaks-neljandaks, et neile ettevõtetele endile pole lisaraha vaja, Tallinna börs pole oluline, Eestile polegi börsi vaja, sest see on mängubörs maksude optimeerimiseks.

Kuna kõiki nelja teemat artikli raames käsitleda ei saa, siis piirduks vaid ühe aspektiga – börsiga.

Nagu iga majandus, vajab iga börski oma tippe, «lipulaevu». Need peavad olema ka piisavalt likviidsed ja suured.

Meie majandusmahu väiksuse tingimustes saavad need valdavalt olla infrastruktuuriettevõtted, mis 25%-lise aktsiapaki noteerimisega börsil täidaks neid tingimusi.

Need oleksid atraktiivseks investeerimisvõimaluseks pensionifondidele, eraisikutele, institutsionaalsetele investoritele, kelle jaoks on siinsel turul vähe investeerimisobjekte.

See pidurdaks ka kapitali väljavoolu Eestist ning meile toodetud või säästetud vahendid jääks siia lisaväärtust looma.

Inimesed saaksid ise asuda otse ettevõtte omanikuks.

Oponendid hindavad olukorda just emitendi poolelt, kapitali kaasamise vajalikkuse aspektist olukorras, millest oli juttu eelmises punktis.

Kuid tegelikult on makromajanduslikult meile palju olulisem investori pool: väärtpaberituru toime pärsib tarbimise vohamist, pakub hoiustamisele meie ülimadalate hoiuintresside foonil inimesele huvitavamat alternatiivi ja mõjub ka kinnisvaraturu kuumenemisel jahutavalt.

Ning lisaks toetaks välismajanduste asemel omal maal tegutsevat ettevõtlust.

Börs on siiski riigi majandusele vajalik infrastruktuur, millele investorid annaks nähtavalt ka hinnangu riigi majanduspoliitikale.

Börsi kokkukukkumine mõjuks riigi majandusele igal juhul negatiivselt, mistõttu peaks riik soosima uute ettevõtete börsile tulekut ja ka ise neid sinna tooma.

Kõik need argumendid mõjuvad ka nendele ettevõtetele, kus riik pole ainuomanik.

Tegelikult ka sellistele, nagu Eesti Raudtee, kus riigil on blokeeriv vähemusosalus ja erastamine juba läbi viidud.

Jättes oma vähemusosaluse börsile panemata ja sidudes strateegilise investori ära nii, et pärast viimase osalise oma aktsiapaki börsile viimist jääb mõlemal kokku ikka kontrollaktsiapakk riigile sobivaks ajaks, saavutab riik mitu eesmärki korraga.

Võtame näiteks transpordiettevõtted. Kui kumulatiivse kontrollpaki kohustus jääb, kas või näiteks selleks ajaks, mil kehtib investeerimiskohustus, siis koos osapoolte vahel kokkulepitud kohustusliku äriplaani, järelevalve ja kontrolliga tagab riik kontrolli oluliste tegevusaspektide üle. Ent sealjuures ta ka tekitab uue atraktiivse börsiettevõtte ning loob selge ja jätkusuutliku ärikeskkonna Eesti transiidisektorile.

Niiviisi talitades ei saaks seda ohustada praeguste jõuliste, suurepärase eurosõnavaraga varjatud grupihuvide suurus, ajutisus ega suunitlus.