Coelhot pole kerge draamavormi panna

Jaan Toominga lavastus «Veronika otsustab surra», mis esietendus 11. märtsil Sadamateatris, teeb nõutuks ja võtab tummaks. Sest asja tuum teatri mõistes on tabamata jäänud.

Lugenud Paulo Coelho samanimelist romaani, võin öelda, et sel pole vigagi. Ladus tekst, lihtne ja arusaadav faabula: Veronika, kes teeb enesetapukatse, jõuab vaimuhaiglas viibides järeldusele, et elul on tänu armastusele siiski mõte.

Dramatiseering on aga kaheldava väärtusega. Dialoogid, monoloogid, mis välja valitud, mõjuvad liiga üksüheselt. Coelhot ei ole lihtne draamavormi panna.

Draamatekstis peaks olema rohkemat, midagi, mis võimaldaks performatiivset väljendamist. Seda enam, et tänapäeva teatrikeel ei pea olema enam niivõrd sõnakeskne, vaid võimaldama kõiksuguseid muid lahendusi. Sõna devalveerumisest on ju nii palju juttu olnud.

Lörtsitud teemad

Toominga lavastuses on tekst ja näitlejate mäng kord liiga pateetiline, kord liiga didaktiline, peaaegu mitte hetkekski loomulik.

Tegu ei ole taotlusega, et kõik peabki olema tohutult võlts. On näha, et tahetud on ikka tõsiseid teemasid lahti mängida, kuid välja on tulnud midagi muud – tõsised teemad saavad läbi selle lörtsitud, muutuvad naeruväärseks.

Lavakujundus töötab tühjalt. Neli tooli, voodi, laud, laualamp, tiibklaver, videoekraan – kõik see kokku on kuidagi juhuslik, funktsioonitu ja põhjendamatu.

Ja nii on ka laval toimuvaga. Kummaline küll, aga peaaegu iga sõna ja tegu laval on väga piinlik kuulata-vaadata.

Tegelased on laval pidevas afektiseisundis. Kõik on pressitult ekspressiivne. Sadamateatri saali intiimsuses mõjub see eriti võikalt, sest miski lihtsalt pole aus ja usutav.

Teatrimaagia võimalikkus suretatakse samm-sammult. Näiteks Veronika (Alina Karmazina) mängib klaverit, kuid heligi pole päris, vaid tuleb plaadilt või arvutist. Kui laval on tiibklaver, siis võiks seda ikka päriselt mängida või siis vähemalt mitte imiteerida mängimist.

Näitlejatest on kahju, kuid samas ei saa ma aru, kuidas ei mõistetud varem, et asi kiiva kisub.

Aga nüüd tuuma juurde. On kahju, kui paljud, kes muidu teatris ei käi, lähevad vaatama, kuidas Coelho on lavale pandud, ning arvavad, et see, mis nad nägid, ongi nüüd teater.

Soovitada julgeks seda lavastust vaid neile, kes uurivad inimkultuuri üldisemas mõttes või on otsustanud analüüsida antud juhtumit eesti teatripildis.

Õhumüümine

Piinlik on, et müüakse õhku. Enne, kui lavastus on valmis, on enamik etendusi juba välja müüdud.

Turumajandus seab muidugi omi reegleid, kuid teatri puhul ei saa ainult seda mõõdupuud kasutada. Või kui teater ongi kaup – peaks ta olema ikkagi kunstiliselt kvaliteedimärgiline kaup. Vähemalt.

Sadamateatris

• Reedel esietendus Sadamateatris Paulo Coelho «Veronika otsustab surra», mille on dramatiseerinud Sigrid Tooming.

• Lavastanud ja muusikaliselt kujundanud Jaan Tooming.

• Kunstnik on Albert Gulk, valguskujundaja Jaanus Moor ja video autor Kalju Nugin.

• Osades Alina Karmazina, Jaak Prints, Evald Aavik, Kais Adlas, Karin Tammaru, Tanel Jonas, Lembit Eelmäe jt.

Tagasi üles