Sandiväsitaja küla suitsud jäävad lõpupoole harvaks

Pupastvere voort pidi kulgeb enam kui seitse kilomeetrit teed, mis lõpeb justkui eikuskil. Siit edasi saaks vaid ujudes või mülkas mulistades, ainus väljapääs ratastel on tuldud teed tagasi.

Pupastvere ahel- ehk ridaküla on metsnikust külavanema Koit Kraavi teada Eesti pikim umbküla. Kergelt vonkleva kruusatee külge on nööpidena pikitud paarkümmend maja, see ei hargne kuskil ja katkeb kui noaga lõigatu.

Lisaks halliks kulunud taludele ääristavad teeserva vaid taluaedade põlispuud. Soised metsad jäävad mõnisada meetrit eemale, vasakule ja paremale orgu. Voorepealselt paistab hästi kätte Tabivere ja Äksi.

Alalõpmata lõõtsub siin kõva tuul, talvel on jäljed poole tunniga servani täis tuisanud.

Suvel võiks puhujast olla tubli abi parmude, aga eriti kergema kaaluga kihulaste ja sääskede vastu, kes ümbruskonna kraavides hordidena paljunevad.

Imeliku nimega küla

Sandiväsitaja küla. Nõnda olevat ristinud Pupastvere kujur, maalikunstnik ja keraamik Jaan Koort, kes sündis siinses Mäelt-Pursti talus 1883. aasta 6. novembril.

Pilkenimi karanud Koortile pähe, kui ta järjekordselt vantsis pikka teed, oma viit-kuut kilomeetrit Tartu rongile.

2001. aasta jõulukuul sai Pupastvere kurikuulsaks tänu varastele, kes tungisid skulptor Herman Halliste endisesse suvekodusse Alt-Purstile ning viisid sealt kaasa viis skulptuuri ja muud väärtuslikku.

1999. aasta aprillis olid vargad puistanud koguni kolme Pupastvere talu ja suisa kahel järjestikusel nädalal, saades jalgratta ja aiakäru kõrval saagiks nii antiikmööblit kui muud vana ja väärt kraami.

Jaan Koorti vennatütre tütar, 79-aastane Elfriede Ojaste nägi arvatavaid röövlinägusid Mäelt-Purstil oma ihusilmaga. Sel ajal, kui üks temaga kambris mesijuttu vestes päris, kas proual pole vanakraami müüa, kolistas teine juba sahvris.

Veel kurioossem lugu juhtus aga mõni kuu varem, hilissügisel.

Mäelt-Pursti rehielamu uksest marssis sisse mustlane ja kukkus kala pakkuma. Nähes pliidil mulisevat lihapada, kargas moorlane manu ning haaras ühe poolkeenud tüki kahvli otsa.

«Anna leiba ka! Kõht on tühi!» nõudis sissetungija. Ojaste andis kaks tükki, sest näljane oli ka lihamaia kompanjon.

Aeg-ajalt tolkneb mööda Pupastveret ikka ringi kahtlasi tüüpe kahtlastes autodes. Eks neile anna julgust tõik, et järjest rohkem jääb tühjaks maju, kus üksik vanainimene maise teekonna lõpetanud.

Mõned lehmad veel

Tartu vallavalitsuse elanikeregister väidab küll Pupastveres elavat 58 inimest ehk siis keskmiselt pea kolm hinge igas majas, aga Ojaste arvates ei kajasta paberimajandus tegelikku elu kindlasti mitte.

Tõepoolest on raske uskuda, et kui 1989. aastal loendati pupastverelasi 33, siis pärast põllumajanduse ja kolhoosi kokkukukkumist rahvast pea topelt juurde tekkis.

Tookord oli küla elus mis elus. Oli oma, kuuekümnendail aastail asutatud pood ja puha.

Viimane viljakasvataja, Sepa Heino, lõpetas Pupastvere maade kündmise kolm-neli aastat tagasi. Kuuldavasti üritab keegi alustada rapsikasvatust. On mõned lehmad, kellele niidetakse heina.

Elfriede Ojastel on lisaks viiele kassile, kanadele ja suurele mustale koerale noor tõulehm. See lüpsab hästi, 30 liitrit päevas. Aga pudulojused ja perenaine ei saa muidugi iga päev sellise kogusega hakkama, ehkki kanad on rahul ja kassid kosuvad kenasti. «Lausa häda, olen piima päris mahagi valanud,» tunnistab Ojaste.

Pood, mis müüs viimase viina arvatavalt 1991. aastal ja oli pärast seda tarvitusel eluma-jana, põles läinud sügisel maha.

Tule neelatud kodud

Pupastvere viimased kaks kilomeetrit on sügavas lumes. Sahk pole läinud kaugemale kolhoosiaegsest karjalaudast ja roostetavast alajaamast.

Pole põhjust, sest kahes viimases majas – Tuisu ja Taga-Vildi talus – ei ela ainsatki hinge. Taga-Vildi perenaine suri kaks aastat tagasi, sestpeale on kaagid talu põhjalikult ära rüüstanud.

Viimane kilomeeter Pupastveret on päris tühi, kuid Elfriede Ojaste eluajal on siin olnud veel viis talu: Taga-Kalli, Lohu, Kingu, Pärtli ja Sompa. Esimene ja viimane põlesid maha viiekümnendail aastail, kolm keskmist kisti maha maaparanduse käigus.

See võis olla aasta 1958, aga võibolla aastake siia-sinna, kui Sompa peremees sai kuskilt vaaditäie bensiini. Elektrit külas veel muidugi polnud, bensiini ümbervalamine rehealuses käis petroolilambi valgel.

Kas kukkus lamp maha või oli õhk bensiiniaurust niivõrd tiine, igatahes lahvatas rehealune leekidesse. Peremees-perenaine pääsesid eluga, kuid mitte talu hobune.

Taga-Kallil nõudis tuli mõni aasta varem koguni seitsme lapse elu. Ojaste mäletab, et oli naistepäev, kui jõnglastega kodus olnud ema läks üle Pupastveret piirava Mudajõe hädasilla Tabiverre poodi.

«Seal sündisid lapsed väga tihti, igal aastal oli üks laps,» kõneleb Ojaste. Kõige suurem oli siis ehk seitsmene, väikseim elas oma esimest aastat.

Et püsimatud järeltulijad toas püsiksid, sättis ema köögiukse ette voodi. Takkajärele ei tea keegi, miks tikud väikestesse kätesse sattusid. Oli videvik ja ju oli millekski valgust vaja.

Viimane, kes lapsi elusana nägi, oli naabrinaine. «Alma, tuli! Alma, tuli!» olid hädalised vastu klaasi tagunud.

Naaber aga mõistis lärmakusega tuntud nagamannide sõnumit valesti, arvates, et äramärkimist leiab tema kojutulek. Asjast saadi õigesti aru siis, kui Taga-Kalli lõõmas juba suure leegiga.

Fakte Pupastverest

• Pupastvere voorel soode keskel asuvat Pupastvere küla on mainitud esimest korda 1426. aastal, küll veidi teise nimekujuga – Puppestevere.

• 1989. aasta andmeil elas Pupastveres 33 inimest, 2000. aasta rahvaloenduse järgi 54 ja Tartu vallavalitsuse tänastel andmetel juba 58 inimest.

• Kuulsaim Pupastveres sündinu on kunstnik Jaan Koort (1883–1935), kes õppis kohalikus Orge külakoolis kolmeteistkümnenda eluaastani. Orge koolis õppis ka kirjanik Mait Metsanurk, pärisnimega Eduard Hubel.

• Tänastest elanikest on enim tuntust kogunud Kolmandajao talu peremees, omaaegne sprinter Ursel Teedemaa, kes tuli 1950. aastal Nõukogude Liidu noortemeistriks 200 ja 400 meetri jooksus ning 1951. aastal üliõpilasmeistriks 200 meetri jooksus.

• Pupastvere külale lisas 1944. aasta 28. augustil kuulsust soomepoiste 200. jalaväerügement, kes lõi nn Kärevere-Voldi lahingus tagasi punaarmee rünnaku. Lahingute käigus süttis ja hävis Orge koolimaja.

Allikad: Tartu valla kodulehekülg, www.eestigiid.ee, Eesti spordi biograafiline leksikon, Elfriede Ojaste