Lihasööjaid taimi ei tasu üle toita

Kärbsepüünise omanikul on sageli kiusatus oma lemmikule lisatoitu pakkuda, tegelikult saab taim väga hästi ka ise endale toidu hankimisega hakkama.

FOTO: Corbis/Scanpix

Putuktoiduline toataim vajab hoolt nagu koduloomgi. Vastuteenena püüab taim jõudumööda kärbseid ja sääski.

Pärast seda, kui meie koju ilmus esimene lihasööja taim, tahtis iga pereliige omalt poolt talle veidi süüa pakkuda ja näha taas pilti, kuidas taim lõuad krapsti! kokku lööb.

Kui taime kõik lõuad hakkliharaasukeste ümber sulgunud olid, nägime mõne päeva pärast murega, et taim hakkas närbuma. Kartsin juba, et oleme oma uue lemmiku sõna otseses mõttes surnuks söötnud, aga õnneks suutis taim meie ülipüüdlikkusest toibuda. Hiljem sain selgeks, et iga suurema suutäie peale kärbsepüünise leht hukkubki. Vaid väiksemate mutukate, näiteks sääskede järel suudab ta avada oma lõuad uueks suutäieks.

Toidu püüab ise

Parem oleks, kui taim oma toidu ise hangib, sest tegu on küllalt apla tegelasega, kes ühestki pakutud suutäiest vabatahtlikult ära ei ütle.

Tartu botaanikaaia aedniku Diana Pärna jutu järgi on lihatoidulised taimed suhteliselt lühiealised ja kasvutingimuste suhtes kapriissed, noorendada neid eriti ei õnnestu. Tavaliselt jääb taime eluiga paari aasta pikkuseks.

Lihasööjaid paljundatakse enamasti seemnetega. Et tegu on suhteliselt õrnade ja samas kallite taimedega – väike lillepott maksab üle saja krooni

–, tasub Pärna sõnul taime valides hoolikas olla. Tasub jälgida, et see poleks läbi kuivanud ja et kõik taimeosad oleksid tugevad ja elujõulised. Muidu võib juhtuda, et koju viidud lihasööja hukkub juba mõne nädalaga.

Ehkki ka Eestimaa looduses leidub putukatest toituvaid taimi, kasvatatakse toalilledena siiski nende eksootilisemaid sugulasi või sorte. Enim on kodudes levinud veidi vastupidavamad lihasööjad kanntaim, võipätakas ja näpitslill.

Parim on terraarium

Ehkki Nurmiko kaupluse müüja Eve Urva sõnul tuntakse nende huvitavate potitaimede vastu huvi aasta otsa, käivad suuremad ostmised lainetena.

Möödunud sügisel näiteks osteti nende lihasööjad äkki paari päevaga ära, sest suust-suhu oli levinud jutt, et taime abil õnnestub vabaneda tüütutest äädikakärbestest.

Kes tõesti taimest selles osas abi loodab, peaks valima huulheina või võipätaka – nemad «töötavad» kärbsepaberi põhimõttel, meelitades mutukad oma kleepuvatele lehtedele. Hambuliste lõugadega kärbsepüünis erutub toekama suutäie peale, sobides pigem toakärbseid püüdma.

Kõik lihasööjad taimed vajavad niiske õhuga ja valget kasvukohta. Seetõttu sobivad nad hästi näiteks aknaga vannituppa, basseini lähedale või veesilmaga talveaeda.

Kel sellist luksust kiskjataimele pakkuda pole, võiksid asetada lillepoti laiale veega kaetud vaagnale või veelgi parem: panna taime kasvama väikesesse parajalt niiske õhuga kasvuhoonesse – terraariumisse.

Lihasööja taim

Lihasööjad toataimed vajavad:

• lahjat niisket mulda

• kõrget õhuniiskust

• tõmbetuule eest varjatud valget kasvupaika

• kastmiseks ja piserdamiseks pehmet vett

Allikad: Nurmiko, Tartu botaanikaaed

Tagasi üles