Mis teeb Tartust Tartu?

Peeter Laursoni arvates ei ole linnavalitsus piisavalt keskendunud ettevõtluse arengule, tööjõu juurdetulekule ja muule Tartu arengut soodustavale.

Jälgides viimase aja sündmusi peab märkima, et heade mõtete linnas juba mõtetest puudust ei tule. Olgu selleks kasvõi mõttevahetus Tartu tuleviku, eelistuste, võimaluste üle. Tavaks on saamas, et iga nädal tuleb linnavalitsuse poolt kaks-kolm uut ideed, algatust, projekti.

Mõni aeg tagasi teatati, et kohe-kohe on kavas muuta Tartu rahvusvaheliseks konverentsikeskuseks, järgmisena kostis, et käivitatakse regulaarne lennuühendus. Kui see idee hakkas ilmet võtma, oli kuulda, et Tartu prioriteediks peab saama teeninduskultuur ja selle parandamine ning arendamine.

Vägisi kipub jääma mulje, et linnapea ühes oma meeskonnaga võtab Tartu tunnuslauset – heade mõtete linn – sõna-sõnalt.

Mina arvan siinkohal küll, et linnaelu juhtimine ei tähenda loosunglikkust ja hüüdlausete mahahüüdmist. Eesmärk peab olema linnaelu ettevõtluskeskkonna arendamine, töökohtade loomine, konkurentsivõimelise hariduse pakkumine, aktiivsete puhke- ja vaba aja veetmise võimaluste loomine.

Arengu märksõnad

Need on 120 000 elanikku ja ettevõtluse arendamine. Taas on lõppenud tartlaseks registreerimise kampaania – linnavalitsuse järjekordne kõlavate loosungitega algatus. Mäletatavasti kutsus raad üles elanikeregistris kusagil mujal arvel olevaid linnakodanikke end ka ametlikult tartlaseks registreerima, pakkudes tasuta kinkekaarte, raamatuid jms.

See teguviis meenutab Andrus Kiviräha menuraamatut «Rehepapp». Kas kujutaksite ette, et Eesti vabariigi valitsus algatab kampaania «Registreeri end eestlaseks», leevendamaks Eesti tööjõupuudust ning hoidmaks ära elanikkonna vananemist?

Kõlab küüniliselt, ent sedaviisi käitub Tartu raad, kes kutsub üles kampaania korras olema mutter linna masinavärgis. Kõik selle nimel, et saada linnakassasse riigi tasandusfondist rohkem raha. Linnavalitsejad võivad seda ju pidada heaperemehelikuks sooviks arendada linna, kuid kui kaua me saame sellist käitumist heaks kiita? Pole ju eriti palju neid elanikke, kes pole mingil põhjusel soovinud end linna registris arvele võtta.

Tartu vajab selgeid eesmärke, mitte ainult hooajalisi kampaaniad ja projekte. On vaja selget visiooni, kuidas linna arengus edasi minna. Selleks tuleb anda võimalusi uute töökohtade tekkeks, ettevõtluse arenguks. Luua selline keskkond, et järjest rohkem inimesi sooviks Tartus elada, õppida ja töötada. Need on märksõnad, mida linn vajab.

Linna põhiväärtused

Kahjuks on Tartust lahkunud või lahkumas mitmed ettevõtted, sest pole piisavalt tööjõudu ja maad äri laiendamiseks. Linn soovib küll arendada kahte tööstusparki Ropka ja Ravila piirkonnas, kuid taas kord varjutab idee teostust.

Ropka tööstuspark on kujunemas pigem Tartu kutse- ja kõrgkoolide praktikabaasiks kui tööstusettevõtete asupaigaks, sest piirkond ja infrastruktuur ei vasta tänapäeva nõuetele. Kuni pole paistmas tegelikke samme Ropka silla rajamiseks, ei ole põhjust tõsiselt rääkida ka Ropka tööstuspargist.

Kuni pole selgelt määratletud Tartu prioriteedid ning ei lahendata linna liiklusprobleeme, ei saa me rääkida ka näiteks 120 000 elanikuga ja rikkast Emajõe Ateenast. Täna puudub Tartul selge eesmärk, kuhu sooviks linn oma arengus jõuda.

Reformierakonna ja Keskerakonna linnavalitsus peab saama üle krambist, mis tekkis linnapea vahetusega. Mentaliteet «Andke rahvale tsirkust!» mõjub ülikoolilinna mainele alandavalt.

Vaatamata sellele, et lähiajal on valmimas avalikke spordi- ja vabaajakeskusi ning vastavalt võimalustele toetatakse sporti ja kultuuri, ei saa olla rahul linna arenguga. 

Tartu väikseim töötute hulk (1,9% tööealisest elanikkonnast 2005. aasta algul) võib esmapilgul tunduda meeli ülendavana, kui jätta tähelepanuta krooniline keskmise ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajate puudus, mida on tunnistatud ka Tartu Postimehe veergudel. Samuti madal keskmine töötasu.

Mõelda ka lähiümbrusele

Kui tahame liikuda suunas, et linnaelanikul oleks oma linnas hea ja meeldiv elada, ei tohiks klammerduda egoismi. Linn ei tohiks olla suunatud suletusele. Teisiti ei saa seda nimetada, kui linna piiri taga maal elav koolilaps peab tegema läbi justkui kadalipu, et saada võimalus käia linnas huvialaringis.

Selle asemel, et juba mitukümmend aastat tegelda sohu uue tööstuskvartali planeerimisega, tuleks ehk hoopis näha linnaelanikele ette võimalust töötada tulevikus ka ümberkaudsetes valdades. Samuti mõelda Tartus tööl käivatele lähiümbruse elanikele.

Selleks on vaja aga ummikuvabasid linnast väljuvaid sõiduteid ning head kiiret reisirongiühendust Jõgeva, Elva ja Valgaga.

Ummikuvabadeks muutuvad väljuvad sõiduteed siis, kui ehitada valmis kaua planeeritud Ropka ja Tähtvere sild koos ringteevõrgustikuga. Reisirongiühendust naaberlinnadega saaks reformida pärast kaubajaama väljaviimist Tartust.

Kui infrastruktuur on korras, tuleb rahvas Tartusse ka ilma selle eest pealemaksmist ootamata.