Andu Rämmer analüüsib, mida hindasid eestlased oma töökoha juures krooniaja alguses ja mida pärast tosinat aastat iseseisvust värskete ELi liikmetena.
Eestlased hindavad raha rohkem kui inimsuhteid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast iseseisvumist on Eestis palju uuritud seda, mida täpsemalt elanike hulgas väärtustatakse. Iseseisvusaja jooksul toimunud muutusi peegeldab hästi uurimus «Teed ja rajad», mis viidi läbi vastiseseisvunud Eestis 1992. aastal ning mida korrati 2004. aastal.
Rahareformi järel korraldatud küsitlus andis ilmekalt märku turumajanduslike reformide künnisel seisva Eesti elanike väärtuste pragmatiseerumisest.
Kaheksakümnendate alguses hariduse omandanuid on nimetatud sageli ka võitjate põlvkonnaks, kuna ellu astudes ei olnud nad veel jõudnud nõukogude ühiskonna mallidega kohaneda ja neil tuli alustada oma töökarjääri uutes oludes.
Rahvusvaheline võrdlus
Polnud üllatav, et defitsiidimajanduse tingimustes sirgunutena hindasid nad sarnaselt teiste eestlastega 1992. aasta sügisel väga kõrgelt stabiilset Eesti krooni. Igapäevases elus nõudis tugev kroon paljudelt eestimaalastelt ohvreid, kuid oli Eesti majanduskasvu aluseks.
Üheksakümnendate aastate teisel poolel läbi viidud rahvusvahelises väärtusuurimuses leiti, et eestlaste arusaamad sarnanevad vägagi teiste kommunistliku korra selja taha jätnud Ida-Euroopa maade inimeste tõekspidamistega.
Peamine erinevus ilmnes eelkõige selles, kuidas suhtutakse materiaalsetesse väärtustesse.
Kui lääneriikide elanikud väärtustasid rohkem eneseväljendust, sallivust ja inimestevahelist usaldust, siis Eestis oli sarnaselt teiste majandusraskustes siplevate endise idabloki maadega aineliste väärtuste tähtsustamine üheksakümnendate aastate teiseks pooleks veelgi tõusnud.
12 aasta jooksul Eestis aset leidnud turumajanduslike ümberkorralduste juurdumise ja üldise jõukuse kasvu tingimustes võiks eeldada, et eestlaste väärtused on lähenenud pikka aega turumajanduslikes ja demokraatlikes ühiskondades elavate lähinaabrite omadele.
Raha endiselt tähtsaim
Paraku kinnitavad 2004. aasta lõpul läbi viidud kordusuurimuse esmased tulemused, et elu turumajanduslikus ühiskonnas pole nõukogude aja lõpul väljakujunenud väärtusi põhijoontes muutnud.
Kõige kõrgemalt väärtustatakse jätkuvalt häid teenimisvõimalusi. Üle poole uurimuses osalenutest peab töö juures jätkuvalt kõige olulisemaks palka.
Kõrgelt hinnatud materiaalsete väärtuste kõrval pole eneseväljenduslike väärtuste tähtsus tõusnud või on isegi veidi langenud.
Näiteks on ootused veel üheksakümnendate alguses kõrgelt väärtustatud töö meeldivuse suhtes mõnevõrra langenud.
Kuigi nõukogude aja lõpul vähetähtsaks peetud töö kergust peetakse tänapäeval veidi olulisemaks, on suhted töökaaslastega võrreldes 1992. aastaga nihkunud oluliselt enam tagaplaanile.
Võib öelda, et töötingimusi ei peeta endiselt kuigi oluliseks. Varasemaga võrreldes peetakse olulisemaks eelkõige töökeskkonda, ning üha vähem väärtustatakse nõukogude ajal oluliseks peetud suhteid töökaaslastega.
Eestlaste võimalused elutingimusi parendada on iseseisvuse ajal märgatavalt laienenud. Uurimuse tulemused näitavad, et oluliselt suurenes rahuliku tuleviku väärtustajate hulk.
Ilmselt pole see seotud mitte ainult järjest kasvanud tarbimist võimaldanud stabiilse majanduskeskkonnaga, vaid ka suuremate võimalustega elutingimusi parandada ja vanaduspäevadeks säästa.
Ühiskond ei huvita
Siiski võib täheldada mõningat altruistlike väärtuste tähtsuse tõusu.
Eelkõige puudutab see ühiskonna heaks panustamist, mida peab väga oluliseks viiendik uurimuses osalenutest. Kuigi ühiskonnale kasulikkuse väärtustamine pole palju tõusnud, on oluliselt vähenenud nende osa, kes ühiskonna heaks panustamist tähtsaks ei pea.
Kui veel 1992. aastal ei pidanud seda oluliseks kolmandik uurimuses osalenutest, siis praegu oli sellisel arvamusel vaid neli protsenti vastanutest.
Seesugust vastuolulist trendi on küllalt raske seletada. Kui nõukogude ajal mõisteti ühiskonna all eelkõige riiki, siis tänapäeva ebakindlas maailmas tunnetatakse järjest suuremat vajadust ka ise näiteks maksumaksjana veidi ühiskonna heaks panustada, mis võiks turvatunnet suurendada.
Uurimuse tulemuste valguses võib väita, et eestlased väärtustavad väga kõrgelt just töö eest saadavat ainelist tasu. Teiste heaks panustamist, töötingimusi ja suhteid töökaaslastega ei peeta nii oluliseks.
Rahateenimine ja elutingimuste parandamine on lähedalt seotutena kaks kõige kõrgemalt hinnatud tööväärtust.
Sageli tuuakse neile ohvriks mitte ainult suhted töökaaslastega, vaid ka isiklik elu.
Laenud tahavad maksmist ja elutingimuste parandamiseks ei nähta sageli muud võimalust kui võtta endale tööülesandeid juurde või leida veelgi tasuvam töökoht.
Defitsiidimaailma väärtused
Turumajanduse loogika dikteerib, et mitte kõigil pole võimalik tegelda huvitava, loovust ja eneseväljendust võimaldava tööga.
Kui nõukogude ajal polnud töötegemine äraelamiseks vajalike ressursside hankimisega otseselt seotud, siis nüüdseks on olukord muutunud. Enamiku jaoks on sissetulekutel toimetuleku ja äraelamise seisukohalt oluline tähtsus.
Vaid väike osa inimestest saab lisaks ainelistele hüvedele ka oma tööd nautida ja selle üle rõõmu tunda.
Uurimuse tulemuste valguses nähtub, et lähimas tulevikus pole muutusi eestlaste tõekspidamistes ette näha.
Neljakümnendale eluaastale lähenevate inimeste väärtused on kujunenud välja nõukogudeaegses defitsiidimaailmas ja esimesi märke eestlaste väärtuste lähenemisest arenenud lääneriikide elanike omadele võib oodata eelkõige nooremates põlvkondades, sest rõhuasetused muutuvad just põlvkondade vahetudes.