Dokumentaalfilm «Rändlinnud», ETV, 30. märts
Meediaarvustus: Kuidas portreteerida lindu
/nginx/o/2017/04/25/6590647t1h40da.png)
31. märts 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile õhtul serveeris ETV filmi- ja loodusesõpradele maiuspala, näidates Jacques Perrini filmi «Rändlinnud» (2001). Eestikeelne nimi vihjab Perrini poeetilisele käekirjale halvemini kui võõrkeelsed («Winged Migration», «Le Peuple Migrateur»). Ehk oleks näiteks «Tiivuline ränne» autentsem ja sidusam olnud.
Perrin maalib suurejoonelise pildi tiivuliste tsüklilisest migratsioonist, püüdes selgitada selle iseloomu ja põhjuseid. Nelja aasta jooksul liiguvad kaamerad mandrilt mandrile ning suurlinnadest arktilistele lumeväljadele ja kõrbedüünidele sama osavalt nagu linnud, keda näidatakse nii, nagu nood ei teakski, et asuvad tähelepanu keskmes.
Ruumiline ja karakterlik dünaamika vahelduvad kiiresti, kuid kaks dominantset koodi visuaalne ja auditiivne loovad läbiva sidususe. Esimene pakub elamuse lindude koreograafia ning vormi- ja värvivastandlike maastike kaudu. Paatoslik ja tooniandev muusika ei varjuta peategelaste endi helikunsti, pigem rõhutab seda ja vajaduse korral ka taandub selle ees. Helilooja Bruno Coulais töö on imetletav, ent filmi tähtsaimad helikunstnikud on ikkagi linnud ise.
Sama iidsed nagu lindude ränded on ka filmis välja joonistuvad fundamentaalsed vastandid, nt tehislik ja looduslik. Inimene kuulub seekord kokku esimesega, vastandudes loodusele oma artefaktilise maailmaga, mida markeerivad paigutine arhitektuurmaastik, sõidukid ja monumendid. Viimased, mida oleme harjunud nägema ülemlauluna inimese vägevusele, kaotavad valitseva olemuse, muutudes pelkadeks teetähisteks. Seda enam kerkib esile looduse monumentaalsus ning selle purustav ja loov toime.
Sageli põhjustab just inimese ja tehisliku kohalolu linnu surma. Perrin hoidub surma otsesest näitamisest. On hetk enne ja pärast surma, kuid surma enda hetk on erandlik, märgistatud puudumisega. Tundub, et nii püütakse selle dramaatikat rõhutada.
Ja surm saabub alati äkki, lõikudes karmilt ja lõplikult vitaalsesse olustikku. Iga lind ei jõua rännaku sihtpunkti ega iga film vaataja südamesse. Kuid ehk pakkus see teos elamuse neilegi, kes muidu loodus- ja dokumentaalekraniseeringuist ei huvitu.