Poliitika tähendab võimalikult õigesti ette kujutada seda, kuidas käituksid teised samasugustes tingimustes. Reeglina nõuab see lisaks sünnipärastele eeldustele ka teatud kogemust ja inimeste tundmist. Just nii on poliitikat mõistnud Saksa «raudne kantsler» Otto von Bismarck, 19. sajandi teise poole suurimaid poliitikuid.
Otto Eduard Leopold von Bismarck sündis 1. aprillil 1815. aastal Schönhausenis Magdeburgi lähedal. Et temast poliitik saab, seda Bismarck nooruses kindlasti ei välistanud. Vaevalt võis ta aga aimata, millised ülesanded teda tegelikult ootavad. Bismarcki suurimaks teeneks peetakse tavaliselt Saksamaa ühendamist. See on kahtlemata õige.
Pärast Viini kongressi elas tulevase impeeriumi piires oma iseseisvat poliitilist elu 37 monarhiat ning 4 vabalinna. Kõik see kokku andis Saksa Liidu eesotsas Austriaga.
Võidukad sõjad Taaniga 1864. aastal, Austriaga 1866. aastal ning Prantsusmaaga 1870. aastal tipnesid Saksa Keisririigi väljakuulutamisega Versailles lossi peegelsaalis 18. jaanuaril 1871. aastal.
Pealtnäha kergete võitude taga seisis Bismarcki tohutu diplomaatiline talent ning Preisi armee moderniseerimisele kulutatud hiigelenergia.
Üks Bismarcki diplomaatiale iseloomulik näide tollest ajast: nähes juba ette vältimatut konflikti Prantsusmaaga, kohtles Bismarck lüüasaanud Austriat äärmise delikaatsusega, jättes viimasele tema riikliku väärikuse.
Kord loodud riik on mõeldud kestma. Bismarcki teine, ajalooline teene seisneski selles, et ta suutis Saksamaa 1871 ja hiljem ohtlike välispoliitiliste karide vahelt läbi juhtida.
Liitlaste otsinguil
Uue suurriigi teke Kesk-Euroopas lammutas vana jõudude vahekorra ja tekitas umbusku naabrites. Saksa nõrk geopoliitiline asend nõudis tugevat poliitikat: omada jõudu selleks, et ei peaks seda kasutama, vältida konflikte niivõrd, kui riiklikud huvid seda võimaldavad.
Saksa on ainus suurriik Euroopas, mida ei saa kiusatusse viia eesmärgid, mis on saavutatavad ainult sõjaliste vahenditega, kirjutas Bismarck. Püsimajäämiseks oli seda ikkagi vähe, vaja oli kindlaid liitlasi.
Inglismaad Bismarck ei usaldanud, Prantsusmaad vihkas: «Gallia kukk ei suuda kuidagi üle elada, kui keegi kireb Euroopa kanalas kõvemini.» Loomulikke liitlasi oli Bismarck sunnitud nägema Austria-Ungaris ja Venemaas, lõpupoole üha rohkem viimases: «Prantsusmaaga ei saa kunagi tulla rahu, Venemaaga kunagi vajadust sõjaks.»
Ohtu kahe riigi suhetele nägi Bismarck ässitustöös: «Vene avalik arvamus on harukordselt loll ja ajakirjandus harukordselt valelik, üks uskudes ja teine väites, nagu oleks Saksa-Austria liidu taga esimese agressiivsed kavatsused.»
Bismarcki välispoliitilisi võimeid hinnates ütles keiser Wilhelm I, et see on ainus mees, kes suudab viie palliga (loe: Euroopa suurriigiga) ongleerida nii, et kaks neist on kogu aeg õhus.
Bismarcki diplomaatia
«Mitte kauges tulevikus pean ma enda peale võtma Preisi poliitika juhtimise. Minu esmaülesandeks on, Maapäeva abiga või abita, Preisi armee reorganiseerimine. Edasi kasutan ma esimest sobivat ettekäänet, et kuulutada Austriale sõda, likvideerida Saksa Liit, painutada oma mõju alla keskmised ja väikesed Saksa riigid ning luua ühtne Saksamaa Preisi juhtimisel. Ma tulin siia selleks, et anda sellest teada kuninganna ministritele.» Bismarcki sõnad Disraelile 1862. aasta suvel.
«Ettevaatust selle mehega. Ta ütleb nii, nagu mõtleb,» olevat Disraeli hiljem öelnud oma sõbrale.
Sama aasta lõpus sai Austria saadik Karolyi sõna-sõnalt kuulda järgmist: «Meie suhted peavad muutuma paremaks või halvemaks, kui nad on. Olen valmis koos Teiega tegema katset neid parandada. Kui see ei õnnestu Teie keeldumise tõttu, siis ärge lootke, et Teil läheb korda meid kammitsas hoida paljaste fraasidega liidust ja sõprusest. Teil tuleb tegemist teha Euroopa suurriigiga.»
Mõistagi ei võinud Bismarck endale alati sellist keelt lubada. Ent peaaegu alati võis tema maneeris selgelt eristada kaht vastandlikku alget.
Ühelt poolt usalduseni küündivat avameelsust. Teiselt poolt jõudu ja otsustavust. Nii või teisiti, tollaste libekeelsete ja silmapaistvalt keskpäraste diplomaatide taustal mõjus Bismarck, nii paradoksaalne, kui see pole, värskelt ja originaalselt.
Bismarcki lahkumine
1888. aasta märtsis suri Wilhelm I, juunis astus troonile Wilhelm II. Uus keiser tahtis ise olla suur. 29. märtsil, kaks päeva enne oma 75. sünnipäeva, lahkus Bismarck Berliinist sõjaväeliste auavalduste saatel, mida ta hiljem oma mälestustes irooniliselt «esimese järgu matusteks» nimetas.
Saksa-Vene tagalalepingut pikendama saabunud krahv uvalovil oma ülesannet täita ei õnnestunud. Liit Venemaaga oli minetanud oma tähtsuse.
Oli alanud uus, Bismarcki-järgne ajastu Saksa välispoliitikas. 1893. a. lõpus saab teoks Prantsuse-Vene sõjaline allianss. Oli juhtunud see, mida Bismarck kõige rohkem kartis: tekkis sõja oht kahel rindel.Mis edasi sai, seda me teame. Mis oleks juhtunud, kui Bismarck oleks jätkanud või jätkunud tema valitud liin, seda me ei tea.
Usutavasti oleks maailm mõne verise kogemuse võrra vaesem. Iseasi, mida tähendanuks end samm-sammult reformivate Ida-Euroopa (või vähemalt Vene ja Saksa) monarhiate liit Balti omariiklusele.
Bismarck on käinud ka Eestis. Räägitakse, et külaskäigu ajal Raikküla Keyserlingide juurde olevat ta istutanud mõisaparki tamme ja katsunud talumeestega jõudu õllevaadi kergitamises.
Erus olles jälgis kunagine «raudne kantsler» teraselt välispoliitika arenguid. Kuni surmani ilmusid Hamburger Nachrichtenis tema analüüsid, kriitikad ja prognoosid.
Bismarck suri 30. juuli õhtul 1898. aastal. Ilmselt väljamõeldud versiooni järgi olevat Bismarck mõni aeg enne surma meeltesegaduses hüüdnud: «Lähtudes üldriiklikest huvidest, see on võimatu!»