130 jalgratturit uurisid, kuidas Prantsuse revolutsioon ja perestroika on Meleski klaasivabriku käekäiku mõjutanud.
Meleski klaasivabrik ootab elluäratajaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
25. ja 26. juulil aset leidnud Võrtsjärve kümnenda jalgrattamatka esimene peatuskoht oli Meleski klaasivabrik.
Meleskit tuntakse Eesti pikima ajalooga klaasivabriku asukohana. Rattamatkas osalejad said selle kandi ajaloost veidi põhjalikuma ülevaate.
Meleski ümbrus on rikas kohanimedest, milles on sõna «saare». Näiteks Kullisaare, Kivisaare, Pikasaare, Källisaare, Taresaare, Mõtusaare ja Kalbusaare. Need kohanimed on väga vanad ja kannavad meieni teateid aegadest, kui praeguste kõrgendike ümber laius Suur-Võrtsjärve veeväli.
Ainukesed inimtegevuseks sobilikud paigad olidki noil ammustel aegadel eelnimetatud saared. Ühel, mis praegu asub Moksi talu maadel, on ka Viljandimaa vanim teadaolev asulakoht. Selle vanuseks hinnatakse ligemale 9000 aastat.
Võrtsjärve ümbruse kõige tuntumaks saarenimeliseks kohaks peavad arheoloogid aga Kivisaare talu maid. Sealt on leitud Eesti vanim pronkssirp, mis pärineb umbes 3500 aasta tagant.
Hoopis uuemasse aega jääb Meleskis klaasitootmine.
Aastatel 1792—1795 rajas aktsiaselts Amelung & Co, mille üks kaasosanik oli 5000-rublase osalusega kohalik mõisnik Georg von Bock, Võisiku mõisa aladele kaks vabrikut. Rõika vesiveski juurde kerkisid peeglite lihvimise ja poleerimise vabrik Catharine ning Meleskisse klaasipuhumise ja -lõikamise vabrik Lisette.
Ettevõtted said nime Võisiku mõisniku naise ja tütre järgi.
Aktsiaseltsi osanike hulka kuuluvad Carl Philip Amelungi ja tema isa Anton Amelungi Meleskisse sattumise lugu on paljuski seotud verise Prantsuse revolutsiooniga, mille mõju ulatus ka Saksamaale, kus Amelungid klaasi tootsid.
Revolutsiooni kartuses põgenesid nad Meleskisse ja rajasid sinna ühe Tsaari-Venemaa suurema klaasitööstuse, kus oli ametis umbes 500 inimest. Võimsuselt oli tol ajal Vene impeeriumis Meleski klaasivabrikule ainuke konkurent Rjazanis.
Juba üle-eelmise sajandi teisel poolel uuendati klaasitootmise tehnoloogiat ja paigaldati Meleskisse Siemensi tehases valmistatud sisseseade, mis oli tol ajal maailma tipptasemel.
Ajavahemikul 1864—1885 juhtis ettevõtet keemiadoktor Hermann Benrath. Tänu tema tehtud tehnilistele uuendustele kasvas Meleski peeglitoodang 50 protsenti ja ettevõte säilitas turuliidri rolli ka pärast ülevenemaaliste klaasitollide kaotamist 1850. aastatel.
Eesti moodsa klaasitööstuse rajaja Johannes Lorup sai tuule tiibadesse just Meleskist. Lorup oli nii laia haardega ettevõtja, et kümne aasta jooksul jäi talle siin kitsaks ja ta asutas 1934. aastal tööstuse Tallinna.
Pärast Teist maailmasõda lõpetati Meleski klaasivabrikus ametlikult kunstkäsitöö. Vaid vanad meistrid tegid seda siis, kui kasutatava klaasi koostis võimaldas.
Mihhail Gorbatšovi algatatud võitlus joomarlusega andis ootamatuid tagajärgi Moskvast kaugemateski piirkondades. Nii lõpetati 1980. aastate teisel poolel Meleskis õlle- ja Vana Tallinna pudelite valmistamine, põhjenduseks Moskva initsiatiivi toetamine Eesti moodi.
Hiljem toodeti vabrikus mõnda aega ehitusmaterjali, kuid ka see tegevus rauges 1990. aastate algul.
Meleski vabriku hoonete taaskasutuselevõtmise eest hoolitseb praegu mittetulundusühing Elukeskkonna Korralduskeskus.
Soovides jätkata Johannes Lorupi uuele tasemele viidud Eesti kunstkäsitöö arendamist, pakub ühing oma käega tehtava töö huvilistele võimaluse leida ateljeele või töötoale sobiv paigake 9000 aasta vanuses kultuurihällis Meleskis.
Lisainfot leiab internetileheküljelt
.