Nagu pakk piprateri oleks valgele paberilehele laiali pudenenud nii paistavad talvised sikuskamehed Peipsi jääl kaldalt vaadates. Tekib soov ise järele proovida.
Piprateradest Peipsil said pingviinid ja siis sikuskamehed
/nginx/o/2019/11/28/12773811t1h7402.jpg)
5. aprill 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pikad aluspüksid, teetermos, kasukas, käpikud, kõik need esemed kuuluvad Peipsile mineja mehe varustusse.
«Ole hea, võta ja püüa,» usaldab proovipüügiks oma tirguridva Antoniuse õue keraamik Kaido Kask.
«Soovite motõlli?» Jahinduspoe Trapper kena müüjanna Anneli ammutab kümne krooni eest topsitäie pisikesi punaseid usse salvrätiku sisse. Motõll tähendab eesti keeles sääsevastseid.
«See on hästi teritatud, vaata, et sa sellega mulda ei raiu,» annab laenatud tuura juurde juhiseid Varnja vanausuliste koguduse 90-aastane vaimulik Vassili Akentjevit Remets.
Varnja kalurikülast, Vassili Akentjeviti tagahoovist siirdumegi järvele.
Vaevalt saame pillirootuttide vahelt valgele lagedale, kui karm põhjatuul hinge kinni lööb. Põsed muutuvad mõne hetkega külmast tundetuks. Tuisuiilide vahelt seletab silm, et 19. märtsil pole järvel ühtegi meest.
«Kõik! Kõik! Tagasi!» hüüab fotograaf Ove.
Taandumegi kiirustades.
Pärastpoole kohtame kiriku ja piirivalvekordoni juures üksikuid kasukates lätlasi, kes end nagu polaarõnnetusest pääsenud nurgatagustes päikeselaikudes soojendavad.
«Põhjatuul on panni luud,» meenub Emajõe kalurilt Kaarel Pensalt kuuldud tarkus. Kõva põhjatuul Peipsil pühib jää tirgutajatest puhtaks.
Uus üritus järgneb kaks nädalat hiljem, 2. aprillil. Külma vaid paar kraadi. Järve mustav kaas särab päikeses. Kerge lõunatuul lükkab kella kümneks hommikul udu laiali ja siis avanebki viimaste nädalate igatsuslik pilt: laotus täis piprateri.
Palju piprateri.
«Vsja Estonia sevodnja na ozere,» ütleb mulle tuura ulatades Ustinja Matvejevna Remets, Vassili Akentjeviti abikaasa. «Kogu Eesti on täna järvel, juba öösel tulid kohale!»
Kõik vajalik on olemas: tuur, pikad aluspüksid, sääsevastsed. Käpikuid, tundub, ei olegi sellise ilmaga vaja.
Üks asi siiski takistab hirm!
Kaldavööndi jää näib ohtlik ja õhuke, juba paistab üks pragu ja läigib vesi. Kostab kerget raginat.
Järsku saaks kaldalt pildi ära teha?!
Pinged võtab maha roheline Niva, mis kaldamajade vahelt järvele sõidab, korraks prao juures peatub, kuid annab siis otsustavalt gaasi.
Kui juba Niva läks, ei saa inimene minemata jätta. Võtame suuna pooleteise kilomeetri kaugusel terendava meestesumma poole.
Veerandtunnise käigu järel muutuvad pipraterad pingviiniseltsinguiks ja veel veerand tundi hiljem hajub parv üksikuteks kössitavateks inimkogudeks.
«Ahahaha!» naerab oma augu kohal Koosa mees Villu Hanni, kui viskan kasuka seljast, et tuuratööle asuda. «Hommikul hakkad raiuma, õhtuks saad augu!»
Villu Hanni salvokelgus siplevad külmarohu pudeli ümber prisked ahvenad. «Paistab küll, et täna on kala all!»
Villu poja Kalevi kelgus külitavad ainult särjed.
Kalev laenab oma jääpuuri.
«Krõhv-krõhv-krõhv,» kiljub Peipsi jää puuri all.
Kolmkümmend sentimeetrit saab minutiga läbi. Jääsodi eemaldamiseks läheb käiku paljas käsi. Kolm korda võtad, juba käsi külmast kange.
«Võta kulp,» ütleb Kalev.
Aitäh!
Kulp on tavaline vahukulp, aitab väga hästi.
Villu tuleb appi motõlli konksu otsa panema: «Kohe näha, et esimest korda!»
Käte värinal rändab peibutis jääauku.
«Lase põhja peale,» õpetab Villu. «Ja siis tõsta natuke kõrgemale!»
«T küll, otsa ei jää,» kostub lähedusest hüüe.
Nagu linnulaat häälitseb meestekoloonia Peipsil, häälitseb kirevalt, vene, eesti ja läti keeles. Jää all söögipoolist otsivaid kalu need hõiked ei häiri.
Villu võtab välja ilusaid ahvenaid. «Oh sa! Ahvenaraisk!»
Kalevi õnge haaravad millegipärast ainult särjed. «Ahah, nüüd tuleb ahven Särg hoopis!»
Kalevgi tahaks ahvenaid, ta puurib uue augu Villule lähemale.
Koosa mehed võtavad kala nii mis mühiseb.
Tartu mehe sääsevastsed püsivad puutumatult.
«Ära niisama hoia, mängi!» õpetab Villu.
«Keera selg vastu tuult,» õpetab Kalev. «Kui külm hakkab, tuleb paar ringi teha!»
Siis käib ridvast läbi naks.
Kiire haalamine toob jääle ahvena.
Küll on ta ilus! Suure järve sügavusest läbi väikese augu päikesesärasse ilmunud kala.
«No mis ütled, saigi kätte!» märgib Villu.
Tagasiteel puudub hirm läbi jää kukkuda täiesti. Kindla sammuga astume Varnja kiriku poole, kotis kolm kala, kolmveerand tunniga saadud. Üks ahven ja kaks särge.
Särjed saab endale Remetsite kass.
Ahvena lubab ema supile maitseks panna.