Vene nonkonformisti noorpõlv

Eduard Savenko (Andrei Tšadov) kehastab Eduard Limonovi alter ego’t tuima ja mõttetu Vene elu keskel. Foto: Kaader filmist

Inimesed, kes pole kunagi midagi kuulnud Eduard Limonovist ja ei taha kuulda ka, võivad Aleksandr Veledinski filmi «Venepärane» (Russkoje) vaadata just sellena, mida pealkiri lubab – Vene elu kirjeldusena.

Tõsi, mitte päris tänapäevase ja mitte päris Vene elu kirjeldusena – filmi tegevus toimub 1950. aastate lõpus Ukrainas Harkovi linnas, mille kohta praegu on ilus öelda Harkiv, aga tegelikult see palju ei muuda.

Harkov/Harkiv on Ukraina venestunud tööstuslinn; ja mis puutub Vene ellu, siis – kui sellesse süüvida arhetüüpsel tasandil, nagu Veledinski teeb, pole suurt vahet, kas tegu on 1950. aastate lõpu või 21. sajandi algusega.

Viinaaurud ja halbade sigarettide lõhn, mida ekraanilt kohati peaaegu füüsiliselt tunda võib, on ikka needsamad, samuti nagu on samaks jäänud venelaste masohhistlik ennasthaletsev alaväärsustunne, mis vaheldub ihalusega puhtuse, armastuse ja elu mõtestatuse järele, lisaks veel autoritaarne võim ja viimasele vilistav – või tegelikult ehk temaga sümbioosis elav – praktiline pisikuritegevus.

Veledinski film põhineb kirjaniku ja ekstremistliku poliitiku Eduard Limonovi autobiograafilistel raamatutel ning kirjeldab tema puberteediiga ja kujunemislugu sealsamas venestunud Harkovis Hrutštšovi võimu aastatel. Andrei Tšadovi mängitud peategelase nimi ongi Eduard Savenko – mis on ka kirjanik Limonovi ristinimi.

Tahaks kangelaseks

Nende jaoks, kes Limonovi tegevust jälginud on, aitab film selgitada tema vastuolulise isiku psüühikat ja tegevuse tagamaid. Selgemaks saab, kust tuleb tema peaaegu et rassiviha «nende vastikute viina, seapekki ja kapsasuppi täis topitud Vene miilitsate vastu», nagu ta ühes oma artiklis Vene korrakaitsjaid on iseloomustanud.

Samuti muutub mõistetavamaks, miks elab ta pehmelt öeldes avantüristielu, kartmata vanglat, hullumaja ja eksiili – just selles leidis nooruk Savenko väljapääsu tuimast mõttetust igapäevasusest, just seda ta endale palus: «Jumal, kui sa oled olemas, tee nii et minu elu oleks nagu raamatutes... et ma saaksin suureks kangelaseks...»

Eduard Limonovi olemise ja suhtumised võtab ehk kõige paremini kokku sõna nonkonformist – ehk siis teisitimõtleja, mittekohaneja. Limonov on jäärapäine, muutumatu, igavene nonkonformist.

Tema ja tema juhitavate Vene natsionaalbolševike kätest lendavad munad, tomatid ja tindipotid kõikvõimalike liikuvate ja liikumatute objektide pihta: alates Eesti ja USA saatkondadest Moskvas, lõpetades Nikita Mihhalkovi ja George Robertsoniga.

Filmis portreteeritud rahulolematud noorusaastad ja hullumajakogemus võinuks ju viia läänemeelse vene intellektuaali kujunemisele, aga ei: Limonov on vene natsionalist, kes vihkab läänt.

Samas vihkab ta ka teisi vene natsionaliste, ta sarjab Putinit, Solženitsõnit, Mihhalkovi, kes kõik on tema käsitluses konformistid.

Ning ajal, mil toimusid Veledinski filmi võtted, oli Limonov hoopiski Saraatovis vanglas, süüdistatuna terrorismis ja relvastatud riigipöörde plaanides, mis hiljem küll taandusid illegaalseks relva omamiseks.

Nonkonformistlikuks ettevõtmiseks kujunes Aleksandr Veledinskile ka «Venepärase» filmimine. Algselt oli see mõeldud seriaalina telekanalis TVS, ent kui Kreml viimase kinni pani, orienteerus režissöör ümber filmile.

Raha oli tal vähe – Limonovi nimega ei tasu riiklike fondide jutule minna, seda ei Venemaal ega mujal. Veel enam, raskusi oli ka filmimispaigaga – kuna Limonov on Ukrainas persona non grata, pani Veledinski filmile Harkivis toimunud võtete ajaks varjupealkirja, et Ukraina võimud ei saaks aru, millega tegu.

Autentsuse pärast

Harkivit oli aga autentsuse jaoks vaja, samuti nagu sealset kuulsat Saburova Datša hullumaja, kus tõepoolest on ravitud (või piinatud?) nii kunstnik Mihhail Vrubelit, poeet Velimir Hlebnikovi kui ka teismelist Eduard Savenkot.

Nukker iroonia seisneb selles, et hullumajale autentse 1950. aastate lõpu ilme andmiseks pidi filmigrupp selle üle värvima, mitte vastupidi – oma praeguses olekus oli vaimuhaigla isegi depressiivsete kaadrite jaoks kohatult depressiivne.

Et lõpuks selgelt välja öelda – «Venepärane» on hea film. Kui välja arvata paar lõpueelset lõiku, kus asi läheb liialt idealistlikuks – nagu pisisulide rünnak hullumajale – on see elutruu, sellest õhkub nõukogude tööstusprovintsi elu lootusetust, mõttetust, liigutavust ja koomikat, puberteediealise poisi seksuaalmuredest rääkimata. Väärib vaatamist.

Uus film kinolevis

«Venepärane»

Režissöör Aleksandr Veledinski. Osades Andrei Tšadov, Olga Arntgolts jt.

Venemaa 2004

Tallinna kobarkinos 1. aprillist