N, 1.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eestis on tööandja käed liiga seotud

Tarmo Kriis
Eestis on tööandja käed liiga seotud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Tarmo Kriisi arvates on üks Eesti ettevõtete madala tootlikkuse põhjuseid see, et liiga palju tuleb kulutada tööjõule.

Milles seisneb Eesti ettevõtluse konkurentsivõime? Üheks oluliseks teguriks on tööjõukulud. Kuigi avalik arvamus peab konkurentsivõime aluseks järjest enam kõrgepalgalisi töökohti, ei toeta majanduse struktuur veel sellist seisukohta.

Eesti majandus asub ikka veel n-ö «ellujäämisstaadiumis» ning tööstussektori tootlikkus sõltub veel küllaltki suurel määral tööjõu hinnast. Sellega tuleks arvestada Riigikogu menetluses oleva töölepinguseaduse kujundamisel.

Meil pole väiksed maksud

On ekslik arvata, et jooksvad tööjõukulud (palk ning maksud) Eestis oleksid põhjendamatult madalad või et ettevõtete edu sõltuks ennenägematust «orjatööst». Jutud tööjõu kurnamise tagajärjel tekkinud megakasumitest on ajakirjanduslik liialdus, mida ei toeta ametlik statistika.

Ligi pool riigieelarvesse laekuvast ettevõtte tulumaksust tuleb käputäielt pangandus- ja telekomiettevõttelt, kus ka palgad on keskmisest kõrgemad. Ühtlasi viitab see asjaolule, et suurem osa muudes valdkondades tegutsevatest ettevõtetest märkimisväärset kasumit ei teeni.

Kui Eesti ettevõtete poolt 2004. aastal teenitud maksustamiseelne tulu jaotada kõigi tööga hõivatute vahel ühtlaselt välja, sh ka riigiametnikele (oletame, et ametiühingud suudaksid selle läbi suruda), siis teeniksime igaüks aasta jooksul juurde umbes 100 krooni kuus. Ja 2006. aastal oleksime kõik töötud! Eesti elanike palgakasv järgib üsna täpselt majanduskasvu dünaamikat, olles sellest kohati eeski.

Meie miinimumpalk, aga ka üldine palgatase ületab nii Läti kui Leedu taset. Sama võib väita tööjõu maksukoormuse kohta, mille iseloomustamiseks sobib hästi tööjõu maksukiilu võrdlus.

Eesti tööjõu maksukiil on Euroopas arvestataval tasemel, mis tähendab, et ligi 50 protsenti ettevõtte tööjõukuludest moodustavad riigile makstavad maksud. Mida kõrgem on aga maksukiil, seda väiksem on töötaja netopalk!

Kõrgemad jooksvad tööjõukulud vähendavad tööjõu nõudlust. PRAXIS-e 2002. aasta uuring Eesti tööstusettevõtetes näitas, et viiekümnekroonine tööjõukulude tõus ilma toodangu kasvuta tooks tööstuses kaasa 670 töökoha kadumise. Seega: kui riik ja ametiühingud soovivad tööhõive – ja selle kaudu konkurentsivõime – kasvu, tuleb loobuda jooksvate tööjõukulude mehhaanilisest suurendamisest.

Madalam alampalk

Üheks selliseks meetmeks on riiklikult kehtestatav alampalk. Eestis on tööga hõivatud vaid 57 protsenti tööealisest rahvastikust. Ja kuigi viimasel ajal rõõmustatakse meid uudistega tööpuuduse vähenemisest, on põhjust rahuloluks siiski vähe.

Head näitajad ei tulene mitte uute töökohtade arvu kasvust, vaid statistilisest trikist: töötute hulgast arvatakse välja isikud, kes on Euroopa Liidu abirahade abil läbimas täiend- või ümberõpet, aga ka heitunud, kes tööotsingutest on loobunud (2004. a lõpus oli heitunud isikute arv viimase kolme aasta suurim – töö otsinguile oli käega löönud 21 000 inimest).

Tööga hõivatute arv eelmise aasta viimases kvartalis oli väiksem kui 2003. aastal samal ajal!

Üheks põhjuseks, mis takistab uute töökohtade teket eriti mikro- ja väikeettevõtetes, on töölepinguseadusest tulenevad tööjõu käibekulud (ehk kulud, mis seotud töötajate arvu muutmisega).

Tööjõu käibekulud on olulised tööjõu nõudluse mõjutajad ning on Eestis küllaltki kõrgel tasemel (ca 25 protsenti tööjõu jooksvatest kuludest).

On tähelepanuväärne, et koondamistingimuste ranguselt ületab Eesti töölepinguseadus selliste sotsiaaldemokraatlike riikide nagu Rootsi, Soome, Hollandi, Belgia ja Austria taset, rääkimata USA, Suurbritannia, Kanada ja Iirimaa vastavatest tingimustest.

Eesti tööseadusandlusest kõrgemad garantiid on Euroopa Liidu «vanadest riikidest» suutnud kehtestada vaid Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka, Hispaania ja Portugal – riigid, kes on tuntud suurte tööturuprobleemide ning poliitiliselt mõjuvõimsate ametiühingute poolest.

Kuigi ametiühingud väidavad, et koondamiskulude ja tööhõive vahel puudub seos, on mitmed uuringud siiski välja toonud, et kõrgete koondamiskuludega riikide tööpuudus erineb madalate koondamiskuludega maade tööpuudusest.

Takistavad piirangud

Koondamispiirangud kipuvad suurendama töötajate selektiivsust – tööle võetakse suurema tõenäosusega neid töötajaid, kes kusagil juba töötavad (toimub liikumine töökohtade vahel, mitte tööpuuduse vähenemine), mitte aga neid, kes on töötud.

Seega tuleks Eestil valida: kas jätkata kõrgete koondamiskuludega süsteemiga, mis soodustab pikaajalist tööpuudust riskigruppidesse kuuluvate töötajate puhul, või juurutada madalamate koondamiskuludega süsteemi, mis põhjustab küll tööjõu volatiilsuse kasvu, kuid suurendab ühtlasi madalama konkurentsivõimega isikute töölesaamise võimalusi.

Meie praegune töö- ja maksuseadusandlus ei soodusta töölepingute sõlmimist. Pigem vastupidi – nii töötajad kui tööandjad on huvitatud töölepingute ümbervormistamisest FIE lepinguteks.

FIE peamine erinevus reatöötajast seisneb selles, et talle ei laiene tööseadustest tulenevad garantiid ega tööjõu maksustamise põhimõtted.

Kui riik ei liberaliseeri tööseadusandlust ega jätka tööjõu maksukoormuse vähendamist, võib juba lähiaastatel prognoosida FIEde arvu kasvu 100 000 isikuni.

Töölepingute vähenemine tähendab aga ka maksude laekumise vähenemist. Mida tähendab see tööseadusi järgivatele tööandjatele (nt suurtele tööstusettevõtetele) ja töövõtjatele? Ega muud kui pensioni- ja haigekassaga seonduvate koormiste jätkuvat kasvu ning konkurentsivõime vähenemist.

Tagasi üles