Kirikupead vahetuvad, Kristus on sama

Andres Põder arvab, et Benedictus XVI üleskutse kristlikud kirikud ühendada, on tähelepanuväärne, kuid ei tähenda, et seda tuleks teha kiirustades ja läbimõtlemata.

Maailm ei olnud veel toibunud Johannes-Paulus II leinamisest, kui algasid juubeldused uue paavsti, eile piduliku missaga ametit alustanud Benedictus  XVI valimise puhul. 

Nende ülemaailmse tähtsusega sündmuste taustal on  toimunud kirikujuhtide vahetus ka meie väikeses Eestis.

Võime rõõmustada, et eesti katoliiklased on üle pika aja saanud oma piiskopi – isa Philippe Jordan’i. Nädal tagasi seati ametisse Kristliku Nelipühi Kiriku uued juhid, laupäeval aga saadeti viimsele teele Põltsamaa koguduse kauaaegne lugupeetud õpetaja ja Viljandimaa praost Herbert Kuurme.

Igatsus püsiva järele

Tänapäeva maailmas, kus järjest selgemalt tulevad nähtavale ajaliku elu kulgu  ja kultuuri mõjutavad usulised alushoovused, on huvi muutuste vastu kirikus loomulik. Kas uue paavstiga muutuvad tulevikuarengud ja millises suunas?

Mõne päeva eest kohtusin Hannoveris Saksa Evangeelse Kiriku keskuses mitmete kirikujuhtidega. Küsimusele, kuidas nad uude paavsti suhtuvad, vastas enamik märgatava uhkusega, et valik on õige ja hea – tark, euroopalik teoloog, teame, mida oodata. Samas leidus õnnetuid, kes kurtsid, et nüüd ei muutu midagi.

Milline peaks olema meie hoiak? Nõustun isa Vello Salo üleskutsega (PM 21.04.) kõigile kristlikele kirikutele, palvetada paavsti eest. Sinna tuleks lisada ka kodumaa kirikujuhid.

Tahes või tahtmata tuleb kirikujuhtidel jagada vastutust kristlaskonna, oma ühiskonna ja maailma käekäigu eest. Suurima kiriku peana on Püha Isa mõistagi mõõtuandev ja selles mõttes esimene võrdsete seas.

Usun, et see, mida mõned Benedictus XVI puhul nimetavad konservatiivsuseks, on praeguses ebastabiilses maailmas pigem julgustav tasakaalukus. Tekitaks kõhedust, kui uus kirikupea teataks, et nüüd algab perestroika.

Vastutus on alalhoidlik

Eksperimenteerida võib moe ja majandusega, mitte hingeõndsusega. Kui katoliku kirik jääb kaitsma kristluse põhiväärtusi, võivad evangeelsed kirikud  rõõmusõnumi kuulutamisel seda innovaatilisemad olla. Seljatagune on kaitstud.  Väljapoolt vaadatuna annab see ühiskonnale võimaluse suhelda millegi ajatuga.

Ilmselt leidub alati inimesi, kes ühel või teisel põhjusel on kirikust kaugenenud ja otsivad õigustust etteheidetes, et kirik selles või teises punktis ei vasta nende arusaamadele ega tee mööndusi. Kas maailm vajaks maailmastuvat kirikut?

Viimastki võib ju tõlgendada jõuetusena, väärtuste devalveerumisena. Konservatiivsus ei tarvitse tähendada isoleerumist. Johannes Paulus II avatus ja suutlikkus väga paljusid enda poole võita on heaks näiteks.

Peamine on oskus aganaid sõkaldest eraldada ning seda ka maailmale õpetada – muuta püsiväärtused kaasajale mõistetavaks.

Mõnikord tuleb meil neid taasavastada enda vigade kaudu. Ent siis on hea tõdeda, et need väärtused on siiski kogu aeg olemas olnud.

Avatus seisneb ka tahtes nende püsiväärtuste üle seni kõnelda, kuni tuulamistöö tehtud ja tulemus kõigi silme all.

Tuleb tunnustada, et just Johannes Paulus II ajal sai allkirjad katoliiklaste ja luterlaste ühisdeklaratsioon õigeksmõistmisõpetusest, mis sajandeid oli tekitanud erimeelsusi. Ta leidis jõudu andeks paluda nii kiriku tehtud vigade pärast kui ulatada sõbrakäsi üle konfessioonide piiride. Ta oli autoriteet isegi mitteusklikele.

Sillaehitaja roll

Inimkond vajab «ühtsust paljususes», nagu on sõnastatud Kristuse osaduskäsu täitmise võimalikkus praeguses pluralistlikus maailmas. Kindlasti on uue paavsti võimuses sellele kaasa aidata.

Olulisim oleks vahest tugevamate suhete sõlmimine ortodoksse maailmaga. See oleks sõnumiks ka teistele kirikutele. Rahvusvaheliselt sama tähtis on suutlikkus ületada lõhet kultuuride ja maailmareligioonide vahel.

Rahvad ning kirikud maailmas ja Maarjamaal ei peaks siiski talitama vaid nii, nagu näitab ette üks või teine tippjuht, panema lootust ühele kaardile.

See on meie kõigi kätes. Jeesuse soov – «et nad üks oleksid» – ei ole mingi salaõpetus. Seda tuleb vaid väärtustada ja mõelda läbi sinna viivad teed. Siingi maksab arvestada Tema armastusega igaühe, isegi vaenlaste vastu. Ehk just seda vajab tänapäeva sekulaarne inimene.

Inimesed tulevad ja lähevad. Mis neist tõeliselt püsivana maha jääb? Kirikujuhtide vahetumine ja arutlus selle üle, mis peaks olema nende ülesanne, näitab selgemini kui miski muu, et kirikut ei kanna kirikujuhid vaid Kristus.