Ilona Saari Kolgata tee

Ilona Saari 24. augustil 2001 Kadriorus. Foto: Liis Treimann

Kuna ajakirjanduses ikka ja jälle on korratud uurimisorganite absurdseid arusaamu minu tütre tervislikust seisundist ja väidetud teda end varjavat välisriigis, siis esitan tegelikud asjaolud siin veebis vastuste vormis küsimustele võimaliku skeptilise lugeja või oponendi poolt. Lisaks murele tütre elu pärast ajendas mind neid ridu kirjutama mitmete asja tundvate inimeste nördimapanev hinnang kriminaalasjade menetlemise stiilile üldse Eestis.

Läbi kogu 2001.a. kuuma suve kajastas ajakirjandus Ernesto Preatoni ja tema firma AS Pro Kapital Grupp finantsnõustaja Ilona Saari vahel puhkenud tüli, kus lasti käiku nii K komando, narkokoerad kui ka lõunamaises stiilis tapmisähvardus. Kui seni Eesti poliitikute poolt lugupeetud suurinvestori juba muudeski riikides rakendatud skeemid olid avalikuks tulnud ja tema algatatud kriminaalasi oma töötaja vastu lõpetati kui alusetu, sai Postimees võtta Saarilt eksklusiivintervjuu (27.08.2001) juhtunu taustadest.

Nüüd, 1.aprillil 2005 toimus Tallinna Linnakohtus istung, mille järel kohtunik andis loa kohaldada väljaandmisvahistust I. Saari suhtes 6 kuuks arvates tema toimetamisest Eesti Vabariigi territooriumile. Ilona Saarit me seekord küsitleda ei saanud, sest ta viibib Šveitsi haigla Hopital de la Tour hoole all Genfis, kus talle samal 1. aprillil tehti kardioloogiaspetsialistide meeskonna poolt südameoperatsioon, mis vaatamata 6 tunnisele kestusele ei andnud oodatud tulemusi. Küll aga avaldame siin pikema versiooni lehes trükitud kirjutisest Ilona isalt Peeter Saarilt, kes Eesti ja Euroopa teaduste akadeemiate akadeemikuna ja ülikooliprofessorina näeb meie õiguskaitseinstantside tööstiili kui Euroopa kultuuriruumi midagi täiesti sobimatut. Alljärgnevast koorub välja lausa imeline haiguslugu ja Eesti uurimisorganite uskumatu roll selles. Ometi on P.Saari esitatu dokumentidega must-valgel tõendatud.

---------------------------------------------------------------------------

Mis südameoperatsioon see kohtuistungi päeval siis tehti?

See polnud südameoperatsioon tavatähenduses. Midagi ei lõigatud. Tema seisundi stabiliseerimiseks rakendati uusimat mikrokirurgilist meetodit arvuti juhtimisel, kus raadiosagedusliku elektriväljaga kõrvaldatakse südames need närvikiud, mille kaudu edastuv ärritus häirib elu ohustavalt südame tööd. Paraku probleemseid kiude täpselt tuvastada ei õnnestunud.
Mis eluohtlik haigus see Ilona Saaril on, mis – nagu meedias korduvalt mainitud – ei seganud teda töötamast suure rahvusvahelise audiitor- ja konsultatsioonifirma finantsjuhina Aadria mere regioonis?

Kindlasti ei oleks ma hakanud avalikkusele selgitama inimese tervise üksikasju, kui polnuks seda äsjast absurdset kohtuotsust panna kuriteo avastamisele oluliselt kaasa aidanud tunnistaja ja nüüd eluohtlikus seisundis haige inimene kuueks kuuks trellide taha. Ja kui prokurör poleks lekitanud ajakirjandusse meditsiinidokumentide andmeid, kusjuures teinud seda diagnoosi moonutavalt naeruvääristamaks selle eluohtlikkuse tõsiseltvõetavust.

Kuidas on see võimalik meie riigis, et isikuandmete kaitse seadustik takistab arstidel pidada isegi rahva tervisele tähtsaid statistikaregistreid, aga prokurör, kes peaks olema ju seaduslikkuse kaitsja, toimib talle sunnitult usaldatud delikaatsete isikuandmetega, nagu pähe tuleb?

Lühidalt, minu tütrel ilmnes 3 aastat tagasi haruldane ja erandlik kalduvus idiopaatiliseks südameseiskumiseks, st et iseenesest täiesti terve süda igati terves organismis hakkab tundmatul põhjusel fibrilleerima, st vere pumpamise asemel lihtsalt vibreerima ja seejärel seiskub. Tütre raviarstidel on olnud mitmeid hüpoteese – ei välistatud isegi mingit salakavalat mürgitust, aga põhiliselt on seostatud niisuguse nähtuse vallandumist tugeva stressiga. Edasine asjade areng on tõestanud just spetsiifilise stressi määravat rolli selles haigusloos.

Millest selline spetsiifiline stress?

Vaadake, kui te ühel ilusal suvepäeval hakkate poodi minema ja äkki ründavad teid mustas K komando mehed ja seejärel teie majas trambitakse ringi koos hulga politseinike, manukate, narkokoerte ja nende juhtidega ja te taipate, et peate jooksma neil kogu aeg sabas, et keegi ei saaks midagi koeri huvitavat kuhugi poetada, siis selline elamus panebki seemne sedatüüpi spetsiifilisele stressile, mida esinevat küüditatutel jt seesuguse šoki läbiteinutel. Kui teid mehed mustas kaasa viivad uurija juurde ja te advokaadi abil siiski kongi asemel koju naasete ja seal avastate, et peale ametlikult võetud arvuti ja dokumentide on veel midagi kadunud ja midagi kahtlast lisandunud, mida koerad imekombel ei leidnud… .

Ma loodan, et tütre koostatud täpne kirjeldus toimunust on KAPO arhiivides alles. Sealsamas peaks olema KAPO vastuskiri nr 3326 tütre tolleaegsele kaitsjale advokaat Indrek Tederile, kes taotles kriminaalasja algatamist tapmisähvarduse kohta, mis jäeti rahuldamata, kuna – tsiteerin – „E.Preatoni tegevusest ei nähtu, et oleks alust karta ähvarduse täideviimist“. Tütar siiski kartis – kes ei võtaks tõsiselt mehe ähvardust, kel ajakirjanduse andmetel miljardeid käsutada ja Eestis sedavõrd mõjukaid sõpru ning sõltlasi? Ilona lahkus Sloveeniasse eelnimetatud töökohale, kurnatuna lõpututest tunnistuste andmisest mitmele eri uurimisametkonnale.

Järgmisel suvel Kreeta saarel puhkust alustades tabas teda esimene südameseiskumine. Juhuslikult külahaiglas valves olnud sakslasest arst suutis ta elektrišokkidega elustada ja organiseeris edasitoimetamise ülikoolihaiglasse. Kuna ka sealses koronaarse intensiivravi osakonnas paar päeva hiljem roheline joon ekraanil sirgeks jäi, otsustati pärast nädalast uurimist implanteerida südame kõrvale automaatne defibrillaator. Seda kõigest kahekümne aasta vanust leiutist valmistatakse tänapäeval pisikese kapseldatud kõrgtehnoloogilise mikrokiipseadmena, milles mikroprotsessor jälgib pidevalt südant ja – kui selline vajadus tekib – üritab katkestada südame seiskumise elustava elektrišokiga seestpoolt. Defibrillaator on põhimõtteliselt erinev ammutuntud südamestimulaatorist.

Peale kaks nädalat väldanud uuringuid ja võitlust lisakomplikatsioonidega otsustas kindlustusfirma patsiendi üleviimise Šveitsi, Genfi haiglasse täiendavatele uuringutele ja taastusravile. Lõpuks, hilissügiseks oli tütar toibunud, me abikaasaga käisime teda Sloveenias vaatamas – pealtnäha polnud tütrel viga midagi. Ta naases oma tööle, nüüd juba Horvaatia pealinna Zagrebisse kohustusega regulaarselt arstlikus kontrollis käia. Ka Zagrebisse saadeti temale kui Preatoni kohtuasjas tunnistajale maksupolitseist e-meile küsimustega, ta vastas, andis oma uued telefoninumbrid ja oli igati kättesaadav uurijatele.

Aga ajakirjanduses on ju prokurör korduvalt väitnud, et I.Saari hoiab uurimisest kõrvale?

Uus uurija hakkas detsembris 2003 tungivalt telefoni teel nõudma, et Ilona tuleks Eestisse tunnistajana, seejärel aga teatas – jällegi telefoni teel – et talle esitatakse Preatoni kohtuasjas süüdistus. Seadusi sedavõrd eirava mitteametliku kontaktivõtmise peale poleks pidanud üldse reageerima. Kust peab inimene teadma, et keegi temaga lihtsalt kurja nalja ei tee? Ometi, kuuleka kodanikuna tellis tütar lennupileti Tallinnasse ja olekski kohale tulnud, kui tervis poleks toimunust halvenenud, sellest ja arstitõendist ta informeeris uurijat. Kuni tänaseni eksisteerib ainult üks kirjalik I.Saarile adresseeritud kutse ilmuda Eestisse – Maksu- ja Tolliameti Uurimisosakonda 10.maiks 2004 – , mis saadeti välja kuu varem ja mis on kahekordselt ebaseaduslik.

Esiteks, Horvaatias kui välisriigis ei kehti Eesti seadused, mistõttu välisresidendi kutsumiseks on vaja järgida vastavaid rahvusvahelisi lepinguid ja Euroopa konventsiooni, teiseks – eiratud on isegi siseriikliku kutse kättetoimetamise korda. Sellele vaatamata vastas kutsele I.Saari advokaat Horvaatias ja lisas arstitõendi, mis Eesti seaduste kohaselt on piisav vabandus mitteilmumiseks. Enda varjamise ja uurimisest kõrvalehoidmise väited – mida alatasa ka ajakirjandusele esitatakse – on pehmelt öeldes arusaamatud, sest uurimisorganeid on kogu aeg vabatahtlikult teavitatud I.Saari telefoninumbreist, elukoha, töökoha ja haiglate aadressidest ja kontaktandmetest ning samuti tema tervislikust seisundist.

Teie eriala on füüsika, aga käite siin julgelt välja juriidilisi argumente!?

Ehkki füüsikal ja juural on sarnasusi, toetun ma viimases asjatundjatele. Mul on praegu vasakul käel prokuröri taotluse tekst ja seda üksüheselt kordav kohtuniku määrus 4-l lehel, neist ma vean näpuga järge, muuhulgas nende telefonikõnede kohta kuupäevalise täpsusega. Paremal käel on kohtu otsuse peale kaitsja koostatud apellatsioon 15 lehel, kust ma võtsin vaid üksikud argumendid formulatsioonidega. Need ja mitte ainult need argumendid olid esitatud ka 1.astme kohtus, kuid kohtunik ei pidanud vajalikuks neid isegi oma määruses kajastada, kummutamisest rääkimata.

Aga kui meie uurimisorganid on juba poolteist aastat seadusevastaselt oma rida ajanud, kas siis varem ei pidanud juba kaebusi esitama?

Mina panin praegusele kaitsja koostatud 15 leheküljelisle apellatsioonile juurde lisasid 99 lehel, millest peale kahe välismaise haigla koostatud meditsiiniliste tunnistuste ja haiguslugude moodustab lõviosa Brüsselis asuva advokaadibüroo Laga&Philippe kirjavahetus Eesti ametivõimudega. Juba jaanuaris 2004 juhtis Laga&Philippe Eesti riigi õiguskaitseinstantside tähelepanu seadusvastasusele ja Euroopa kultuuriruumi sobimatule inimõiguste rikkumisele uurijate suhtluses I. Saariga.

Ikka vastati?

Jah, endisest ajast tuttaval kombel vastati samast kontorist, mille töö kohta olid pretensioonid esitatud. Erinevus nõukogude ajast vaid selles, et belglastele heideti ette Eesti keeleseaduse vastaselt ingliskeelsete kirjade saatmist ja nõuti eestikeelset tõlget. Mida meie ametnikud ka edaspidi alati said. Üks Tallinnas tõlkeid tegev ja nende õigsust nöörpitsatiga kinnitav büroo on omandanud absoluutse professionaalsuse kardioloogia-alaseid eritermineid täis tekstide maakeelde ümberpanemisel, sest neid haiguslugusid ja meditsiinitunnistusi on tulnud esitada lugematu arv kordi, viimati lausa iga nädal. Ma ei taha ette kujutatagi, mida mõtlevad Šveitsi ja Horvaatia meedikud Eesti riigist.

Aga kuidagi ju reageeriti meie uurimisorganites I.Saari terviseprobleemile?

Juba märtsis 2004 saatsid Laga&Philippe advokaadid oma järjekordse kirjaga prokurörile Genfis välja antud sertifikaadi I.Saari üliharuldase diagnoosi kirjeldusega ning põhjendatud hoiatusega, et reis Eestisse osalemaks tunnistajana ülekuulamistel on talle eluohtlik. Sellele vastas uurija meditsiiniteemalise aruteluga omaenese tarkusest ning tembeldas sisutuks ja alusetuks maailmas oma ala ühe tipparsti kirjutatu.

Nüüd, kus aasta jooksul on esitatud haiguslugusid ja tõendeid kolmest välismaisest haiglast ja ekspertarvamusi-õiendeid TÜ Kliinikumilt, kes tugines selle spetsiifilise kardioloogiaalaga kursis olevate arstide konsiiliumile, püsivad uurija ja prokurör ikka oma absurdsete arusaamade küljes, mida levitab ka meedia. Teate, tänapäeval pole mingi kunst selliseid arstitõendeid fabritseerida, – ei häbenenud vihjata uurija kohtuistungi vaheajal mulle – temast kaks korda vanemale inimesele, kelle tütre just uurija ja prokurör ongi oma kahtlustuste ja õigusvastase psühhoterroriga surma äärele viinud. Huvitav, kas meil uurijatele ei õpetata, et iga dokumendi päises on olemas telefoni- ja faksinumbrid ning internetiaadressid, mille kaudu saab kahtlustusi kontrollida? Või on seda võimalust antud asjas keelatud kasutada? Huvitav, kuidas veendus dokumentide ehtsuses kindlustusfirma, kes kõik astronoomilised ravikulud seni on kinni maksnud, kusjuures ainuüksi defibrillaator maksab uue auto hinna.

Kas tõesti ainult raviarst ja ei keegi teine on pädev otsustama, missugune stressisituatsioon on selle haruldase diagnoosiga patsiendile eluohtlik ja milline mitte?

Jah, seda on rõhutatud nii nüüd märtsis kui ka aasta tagasi TÜ Kliinikumi antud ekspertarvamustes. Vastunäidustatud on tugev, spetsiifiline stress. On ju aabitsatõde, et näiteks vägistamise ohvriks langenud koolitüdruk võib saada hästi hakkama riigieksami stressiga, aga kukkuda kokku, kui peab minema kohta ja nägema inimesi, mis ja kes meenutavad talle läbielatud šokki. Antud juhul on raviarstidel pealegi objektiivne alusandmestik oma hoiatustele – tütar käis regulaarselt Genfis seisundikontrollis, kus defibrillaatori mällu salvestatu telemeetriliselt raadiolainetega maha loetakse. Kui selgus, et ohtlikud arütmiahood kaldusid tekkima just pärast järjekordseid hoope Eesti suunalt, muutusid arstid veelgi kategoorilisemaks.

Missuguseid hoope?

Augustis 2004 taotles kaitsja Riigiprokuratuurilt määrust lõpetada I.Saari kahtlustamine seoses Preatoni süüasjaga, toetudes uuele paragrahvile, mis lubab niisugust lahendit juhul, kui kahtlustatav on oluliselt kaasa aidanud kuriteo avastamisele. Taotlus viitas massile I.Saarilt saadud dokumentidele ja tunnistustele, aga ka tema tervislikule seisundile. Sügisel saabus… äraütlev vastus. Oktoobris organiseeriti Eestist Horvaatia ajakirjas Globus suure artikli avaldamine pealkirjaga „Eesti põgenik Zagrebis“, mille sisu vähesekski tasakaalustamiseks oli tütar sunnitud andma juurde intervjuu.

Millest järeldub, et seda korraldati siit?

Kas ükski ajakirjanduse köögipoolest ettekujutust omav inimene usub, et sealset lugejat – Eestist kolm korda suurema riigi lugejat huvitab mingi kontori välismaalasest töötaja seotus mingi maksuafääriga kusagil Eestis? Kust saadi teave, et I.Saaril on defibrillaator? Kuidas seletub, et „Äripäevas“ väidetavalt justkui Globus’est tõlgitud intervjuus on küsimusi rohkem ja vastused pikemad kui originaalartiklis? Miks lehvitas Horvaatia ajakirjanik minu tütre nina all juriidiliselt korrektsesse inglise keelde tõlgitud materjalidega, mis sisaldasid siinse prokuröri poolt Ilona Saari kohta koostatud süüdistust. Kuidas lekkisid sellised dokumendid Horvaatia vabakutselise ajakirjaniku kätte ja seda vähemalt pool aastat varem, kui need dokumendid ametlikult minu tütre kaitsjatele kättesaadavaks tehti?

Mida kodumaal veel tehti samas stiilis?

Selle aasta jaanuaris koostati Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Põhja-Eesti Osakonnas varasemate haiguslugude põhjal akt, mille koostajad ilmselgelt ei vallanud teemat – isegi põhiterminoloogia tõlkimises eksiti – ja hiilisid kõrvale uurija esitatud küsimusele vastamisest mitmeti tõlgendatavate järelduste kirjapanekuga. TÜ Kliinikumist selle kohta minu palutud arvamuses öeldakse viisakalt, et „aktis esineb mõningaid ebatäpsusi,“ misjärel tuleb terve lehekülje jagu „ebatäpsuste“ analüüsi. Tütre kaitsjate ettepanekut saata eksperdid kasvõi tütre kulul kohapeale Zagrebisse või Genfi – kus kogu vajalik andmestik ja aparatuur olemas – ignoreeritakse ja ähvardatakse ta jõuga Eestisse ekspertiisi tuua, justkui ta varjaks ennast ja oleks ainult Eestis kättesaadav ekspertidele ning uurijatele.

Kuidas mõjus selline surve tütre tervisele?

See halvenes jaanuarikuust alates järsult. Esimest korda pidi defibrillaator andma elustava elektrišoki – pange tähele, siiamaani kaks ja pool aastat see vidin oli vaid valvanud ja salvestanud südame tööd. Peatselt järgnenud teise elektrilöögi peale tütar kaotas teadvuse ja viidi Zagrebi ülikoolihaigla intensiivi, siis edasi Šveitsi uuringutele. Muuhulgas tehti talle Genfis märtsi alguses defibrillaatori vahetamise operatsioon, sest firma teatas tootmisdefekti kahtlusest sellel tooteseerial ja antud ebastabiilses olukorras soovisid arstid igasugust tehnilist riski vältida.

TÜ Kliinikum, muide, oli juba aasta eest oma ekspertarvamuses hoiatanud, et defibrillaator ei saa olla 100% töökindel. Operatsioonijärgselt viidi Ilona meditsiinilise eskordiga koju Zagrebisse taastuma. Lihavõttepühade ajal sai ta juhuse läbi teada, et Eestis kavatsetakse pidada kohtuistungit tema väljaandmisvahistuse asjas ja seda ajal, mil tema kaitsja on ära ning vaid mõnepäevase etteteatamisajaga. Mingit ametlikku seadustekohast teadet istungi toimumisest ega sellega seotud materjale talle ei saadetud. Selliste uudiste peale ütles süda jälle üles ning tütre elu päästis järjekordne defibrillaatori poolt antud elektrilöök, misjärel kindlustusfirma toimetas ta juba meditsiinilise evakuatsiooni korras tagasi Genfi haiglasse operatsioonile, millest oma juttu alustasin.

Poleks Lääne tipptehnoloogiat ja –spetsialiste, oleks aastatetagune tapmisähvardus sõna otseses mõttes meie õiguskaitseorganite käte läbi rohkem kui kindlalt tõelisuseks saanud.

Kas kohtunik teadis, mis seisus I.Saari on?

Kes usuks, kui ma ütleksin, et kohtunik teadis otsust juba enne arutamist. Päeval, mil polnud veel selge, kas kohtuistung lükatakse ikka nädala lõppu, et kaitsja saaks osaleda, ma helistasin kohtunikule küsimaks, kas saaksin esindada oma tütart. Volitus tütrelt oli mulle kullerpostiga organiseeritud. Kes usuks oma kõrvu, kui kuuleks kohtunikult enne(!) istungit niisugust vastust, et võite ise tulla või palgata kasvõi kümme advokaati, asi on niigi selge! Mina ka poleks uskunud.

Kohtuistungil, peale kaitsja esinemisi ja värskete meditsiiniliste õiendite ja haigusloo esitamist, tundus asi tõepoolest selge – kuid teistpidi selge, st et on täiesti absurdne arutada antud asjaolude juures väljaandmisvahistust, kui taotlus on seadusvastane ja vahistatav samal ajal on südameoperatsioonil. Ometi oli järgmisel tööpäeval – 4.aprillil – väljastatud kohtumääruses prokuröri taotlus rahuldatud, prokuröri tekst üks-ühele sisse võetud ja kaitsja ütlusi vaid moonutatult mainitud, neid kummutama vaevumata. Kuna kohtuotsused on meil avaliku, siis tsiteerin: “Arstliku ekspertiisi läbiviimine, kohtu arvates, ei saa kuidagi süüdistatava tervislikku seisundit ohtu seada.“

See eraldivõetuna justkui loogiline seisukoht on väga tähelepanuväärne, sest kohtunik siin isegi ei toetu tollele vigasele kohtumeditsiinilisele ekspertiisiaktile, vaid omaenese tarkusele, millega lükkab ühe ropsuga ümber kolme haigla spetsialistide järeldused stressi eluohtlikkusest. Küsimus pole ju arstlikus ekspertiisis, vaid viisis, kuidas kohtunik otsustas selle läbi viia – vangistuses, eemal pädevatest spetsialistidest. Teiseks, tunnistajast on sujuvalt saanud mitte isegi kahtlustatav, vaid juba süüdistatav! See lõhnab mitte ainult õigusliku nihilismi, vaid Preatoni vastu antud tunnistuste „nullimise“ järgi. Kelle huvides ja mis motiividel seda tehakse?

Kas on midagi, mille peale loota tänases seisus?

Loodan, et isegi kui toimuva taga oleks Preatoni mõjukate sõprade poolt korraldatud manööver või poliitiliste parteide omavaheline komprajaht, leiduks marionettide kõrval ka mõtlevaid inimesi, asjatundlikke ja korrektseid kohtumeditsiini eksperte ning õiglast kohtuvõimu. Kellel pole huvi tunnistaja surnuks piinata ja kellele inimelu on väärtus iseenesest. Kui ma osutun sinisilmseks, siis jääb üle loota vaid, et kirjeldatud asjaoludel ükski normaalse õiguskultuuriga riik ei anna inimest välja Eesti Vabariigile.

Nad tahavad tuua ära südameoperatsioonijärgset jälgimist ja tõenäoselt uut operatsiooni vajava patsiendi ühest ainsana tema ravis kompetentsest haiglast kakstuhat kilomeetrit eemale Eestisse – meditsiiniliseks ekspertiisiks kuueks kuuks vanglasse! Et vaatame, kaua see imevidin teda elus hoiab ja kas seda üldse talle sisse pandud ongi! Kohtuarstliku tõe ainus kriteerium tundub meil olevat lahanguleid! Siit sünnib ehk kauaotsitud Eesti Nokia – hakkame läbi viima Lääne meditsiinilise tipptehnoloogia testimist ekstremaalsetes tingimustes!

Kokkuvõttes ei saa selline lugu vist jätta mõjutamata suhtumist Eesti riiki?

Juulis 2001, vastates ühele Postimehes ära trükitud lugejakirjale, kus süüdistati mind tütre vääras kasvatamises, avaldasin hoolimata kõigest rahulolu, et Ilona on kodust kaasavaraks saanud selgroo ja vapruse vastu seista võimurite survele. Vastu seista Eesti riigi seaduste rikkumisele!

Veelgi enam, nii eeskujuga kui sõnaga olen sisendanud nii tütardele kui ka oma akadeemilistele lastele ja kolleegidele muudkui seda mantrat, et käigem välismaal õppimas ja kogemusi omandamas, kuid tulgem ikka tagasi, sest meie väike Eesti vajab igaüht meist.

Praegu ütlen – hoidke Eestist eemale!

Pole vahet, kas seadusi eiravad ja karistamatust nautivad riigivõimurid saadab sulle kaela mõne ärimehe mõjukas sõpruskond või lihtsalt vajalikke suhteid omav kaaskodanik jumal teab mis motiividel – neile kuidagi ette jäänud tavainimese elu saab igal juhul rikutud, isegi kui jätkub selgroogu ja vaprust kasvõi rahvusvaheliste kohtuinstantside abiga õiglus jalule seada.

Kuni Eesti Vabariik ei suuda tagada juriidilist kultuuri ja vähemasti elementaarsete inimõiguste kaitset kriminaalkohtusüsteemis, pole kellelgi garantiid mitte sattuda repressioonide ohvriks. Sellist riiki tuleb karta.