Lugu kolme Aleksandriga

Foto: Peeter Langovits

Aastal 1881. õnnestus Narodnaja Volja nimelise salaseltsi liikmetel panna plahvatama põrgumasin, mis saatis teise ilma kogu Venemaa isevalitseja Aleksander Teise.

Mitte et Aleksander oleks olnud halb või tagurlik valitseja – vastupidi, tegu oli ühe kõige arukama ja vabameelsema keisriga, keda Venemaa ajalugu teab –, kuid narodolvoletsite arvates oli ta ex officio türann ja timukas, kes kuulus hukkamisele.

Aleksander II ei surnud atentaadipaigas, vaid jõudis surivoodil oma pojalt, tulevaselt Aleksander III võtta lubaduse, et too jätkab isa reforme.

Seda lubadust Aleksander III ei täitnud. Pealekauba oli ta tubli napsutaja, kes oma laiade ukraina pükste taskusse, nagu räägiti, armastas viinapudelit peita.

Kuid olulisem oli, et temast ei saanud mitte reformaatorit, vaid reaktsionäär. Balti kubermangude ajalukku läks Aleksander III vene korra, kommete, seaduste ja keele juurutajana seni nn Balti erikorda nautinud Eesti-, Liivi- ja Kuramaal (kus seda «nautisid» muidugi eeskätt balti aadlikud, mitte eesti või läti talupojad).

Balti aadlile lõi ohukell juba Aleksander III ametissepühitsemisel, kui vastne keiser Balti aadli privileegid kinnitamata jättis.

Peterburis olid võimule tulnud need, kellele Balti provintside teine usk, teised kombed, teised seadused, teine keel ja teine tähestik ei meeldinud ja sellele tuli lõpp teha.

Et olukorras paremini orienteeruda, saadeti 1882. aastal Liivimaale revident senaator Nikolai Manasseini isikus. Manassein andis teada, et kõik oma pretensioonid valitsevate olude kohta talle edastaksid.

Eestlased kaebasid sakslaste peale ja sakslased eestlaste peale, Manassein kogus kaebused kokku ja saatis Peterburi.

Seal kasutati need ära nii sakslaste kui eestlaste venestamise poliitika kavandamiseks ja käivitamiseks. 1885. aastal määras Aleksander III Eestimaa kuberneriks ägeda vene šovinisti vürst Sergei Šahhovskoi.

Liivimaale saadeti mõnevõrra leebemat joont ajanud kindral Mihhail Zinovjev.

Samal aastal käivitus koolireform, millega seni kubermangude rüütelkondadele ja luteri kirikule allunud haridussüsteem allutati Vene haridusministeeriumile ja õpetus muudeti venekeelseks.

Päevapealt kaotasid keeleoskamatuse tõttu töö sajad õpetajad ja tuhandete talulaste haridustee takerdus.

Meenutagem kas või Joosep Tootsi, kes ei saanud oma viletsa vene keele tõttu isegi maakera ümmargusest kujust teada enne, kui koolivend Vipper talle selle asja eesti keeles ära seletas.

Järgnesid politsei-, kohtu-, linna- ja talurahvaasutuste reformid ning lõpuks Tartu Ülikooli reform.

Nüüd kaotasid lisaks kooliõpetajatele oma töö ja koha ka arvukad vallakirjutajad. Ikka sellesama keele pärast, sest kogu asjaajamine viidi järsult üle riigikeelele.

Kohale saabus arvukalt vene ametnikke, tšinovnikuid, kes ei osanud ega kavatsenudki osata mingit teist keelt peale vene keele ja kes sageli olid korrumpeerunud, asjatundmatud ning viinalembesed.

Tartu Ülikoolist lahkus enam-vähem kogu senine professorkond, kes oli hoidnud ülikooli maailmataset, ja asendus vene omaga.

Uus professuur ei olnud vilets, sellegi hulka kuulus maailmanimesid, kuid tervikuna ülikool siiski minetas oma senise positsiooni ja taseme. Baltisaksa lokaalse kultuuriprovintsi kuldaeg sai läbi. See-eest sai ülikooli rangelt klassitsistlik peahoone katusele naeruväärsed sibulkuplid.

Jah, sibulkuplid, sest nagu eespool märgitud, oli venestusideoloogia tähtsaks komponendiks võitlus mitmesuguste alaväärsete usutunnistuste vastu, püüd need asendada puhta ja vabastava õigeusuga – põhimõttel üks «riik, üks usk, üks keiser».

Selleks asuti õigeusku Balti kubermangudes kõigiti soosima ja propageerima. Suur õigeusku mineku laine oli üle Liivimaa veerenud juba 1840ndail aastail, mil selle eest loodeti saada «hingemaad» ja majanduslikku kergendust, ehkki lootus osutus tühjaks. Nüüd, 1880ndail, püüti sarnaseid lootusi taas lõkkele puhuda.

Arvestatakse, et usku vahetas koguni 100 000 eestlast. Otsest vägivalda selleks ei kasutatud, pigem anti mitmel väga erineval moel mõista, et õigeusu käes on võim, et õigeusku tunnistada on esiteks «õige» (seda nagunii!), kuid peale selle ka kasulik. Küll kiusati mitmel moel taga luteri kirikuõpetajaid.

Õigeusu levitamise ja tema ülemvõimu demonstreerimise eesmärgil astus võitlev õigeusklik vürst Šahhovskoi mitmeid pikkade tagajärgedega samme.

Näiteks hakati 1892. aastal Virumaale iidsele, võimalik, et muinasaegsele pühapaigale Kuremäel ehitama kloostrit, mida Moskva õigeusu kirik Pühtitsa kloostriks nimetab. Sinna on Šahhovskoi muuseas ka maetud (1894).

See klooster on tänase päevani võimas usukeskus, kuid peale selle endiselt ka Venemaa ekspansiivsete taotluste sümbol ning tugipunkt ja paljukannatanud eesti rahvas mõtleb juba praegu hirmuga, mis siis saab, kui Eesti valitsus peaks andma loa ka Aleksius II Kuremäele matta. (Pärast tema surma loomulikult.)

Teine vürst Šahhovskoi tähtis tegu selles vallas oli Aleksander Nevski katedraali rajamise käivitamine napilt enne oma surma. 1893. aastal võeti Tallinnalt sundvõõrandamise korras Lossi platsi lilleaed, mis kaunistas kena klassitsistlikku väljakut, ja 1894. aastal löödi labidas maasse.

Eesti rahvas vangutas pead ja levitas kuulujutte, et Toompealt otsitakse Kalevi või Kalevipoja hauda.

Rahvaluuleteadlased nimetavad seda sekundaarseks folklooriks. Tegelikult püstitati olulist sümbolit, mis pidi igaveseks ära rikkuma Tallinna «hansaliku» silueti, mida Šahhovskoi nii väga vihkas.

Arhitekt Mihhail Preobra-

ženski projekti järgi valminud hoone õnnistati sisse 1900. aastal ja täidab oma funktsioone (nii usulist kui poliitilist) edukalt tänaseni. Stiililiselt on tegemist historismiga, mis matkib Moskva 17. sajandi kirikuid.

Seda perioodi vene ehituskunsti ajaloos iseloomustabki kreekapäraste kuplite asendumine sibulakujulistega, lisaks üks huvitav detail – kehvade majandusolude tõttu kaeti kuplid tollal mitte lehtkulla, vaid laastukatusega. Just seda aimabki järele Nevski katedraali kuplite soomusjas katuseplekk.

Katedraali vundament on võimsatest graniitplokkidest, mille vahele ei ole valatud mitte mört, vaid tina, otsekui ette nähes, et ajad võivad muutuda.

Tõepoolest, 1930. aastatel mõeldi ka katedraali lammutamisele, kuid mõteteks need jäidki.

Tänapäeval ei tule katedraali mahavõtmine enam kõne allagi, see ei leiaks toetust Läänes (Venemaast ärgem üldse rääkigem) ega ilmselt eestlastegi hulgas (Eesti venelastest rääkimata). Olgu siis nii.

Sobimatu küll, aga kindlasti mitte inetu. Eriti kui võrrelda näiteks WW Passaaži või rahvusraamatukoguga.

Kuid oma ideoloogilist eesmärki täidab ta jätkuvalt. Pikkade riigikogu aastate jooksul olen näinud kokku võib-olla tuhandeid turiste, kes õhinaga fotografeerivad Nevski katedraali ja sõidavad seejärel koju, saamata iial teada, et nad on käinud Eesti Vabariigi parlamendihoone ees.

Veel teravamalt on mällu sööbinud üks vanem vene naine, kes 1990. aastal Vabaduse platsil, pärast mingit interliikumise miitingut mulle vihaselt karjus: «Mida te, eestlased, õige tahate? Tallinn on ju põline Vene linn! Näete!» Ja ta osutas Aleksander Nevski katedraali sibulkuplitele. Mida oli mul öelda?

Aga et mitte lõpetada liiga raskemeelselt, mööngem, et venestusaeg tõi muu kõrval eestlastele ka kasu. Venestamine ei tähendanud ainult vene keele peale surumist, vaid oli laiem.

Eestlased olid ärkamisajal iseteadvust kogunud, nüüd hakkasid nad pääsema seni suletud elualadele, näiteks advokaatideks ja ohvitserideks.

«Põrutan Venemaale mõisa- valitsejaks,» nagu Toots ärples – ja põrutaski. Venestusreformidega Baltimaadele laiendatud kohtukorraldus, mille oli Venemaal kehtestanud Aleksander II, oli üks eesrindlikumaid Euroopas.

Venestus võimaldas välja kujuneda sel kõrgelt kvalifitseeritud ohvitserkonnal, kes võitis Vabadussõja.

Loomulikult ei pea me venestusajale selle pärast veel tänulikud olema. Impeerium tahtis ikka seda, mis (talle) kasulik. Aga välja kukkus nagu alati