Jazzkaare kolm öötähte

Tänavune Jazzkaar tõi noorema klubirütme armastava publiku ette kolm maailma tasemel tegijat nu-jazz’i vallas.

Kolmapäevane Nicole Willise kontsert klubis Bob-Bon. Kõik täpselt nii nagu peab – sume, seiklev, piisavalt hingestatud soul-vokaal, millele kenasti lisandub ootuspärane elektroonika ning kvaliteetne funky saatebänd, kellest osa muusikuid on meile tuttavad Nicole’i abikaasa Jimy Tenori lavakoosseisust.

Rütmid vaimustusemeres

Ei ehmatusi, üllatusi ega ohtlikke katsetusi. Kõik püsib turvaline, käegakatsutav ja silmaga nähtav. Meeldiv hubane kolmapäevaõhtu jazz-house-soul-vibratsioonide saatel.

Neljapäeva õhtu klubis Rock Café on õhtu, mida nu-jazz’i sõbrad päevi lugedes oodanud olid. Hinkus lahkus lavalt sooja, tunnustava aplausi saatel ja õhk hakkas särisema ootusärevusest.

Kui lavale ilmus seitsmeliikmeline Reel People, oli rahvas juba nii üles köetud, et vaevalt tulid kuuldavale esimesed akordid, kui juba esimesed read publikust pööraselt tantsisid ning vaimustunult huilgasid.

Reel People aga jätkuvalt tantsitas ja tantsitas ja kõik oli täpselt nii nagu vaja: gospel-koori võimsusega vokalist Vanessa Freeman, house’i-rütme toetavad bassikäigud, üllatavalt ilmekas kitarr, elektrooniline vuuk, katkematu beat ning maasikaks tordil rahva vaimustusemerre paisatud trompetisoolod.

Toimis. Töötas. Tantsis. Ridade vahelt ei olnud vaja midagi lugeda, sest kõik vuristati püüdlikult vajalike improvisatsioonvigurite toetusel kenasti ette.

Xploding Plastixist ootasin palju. Rohkem. Nende album «Amateur Girlfriends Go Proskirt Agents» on andekas ja mitmekülgne. Tujukas, tume, erutavalt kurjakuulutav.

Midagi the Cinematic Orchestrast, aga süngem ja teravam, midagi Aphex Twinist, aga meloodilisem ja «jazzim».

Sakala lavale ilmus Pahvatav Plastika kolmekesi – energiline trummidel möllaja ning ülejäänud kaks elektrooniliste masinate ja mikserpuldi taga.

Alustati uuema materjaliga ning tuntav oli, et ka Xploding Plastix üritab natuke ringi luusida space-rock’i kõlamaastikel.

Sama tendents, mida kuuleb ka teise olulise Norra moodsa džässi staari Jaga Jazzisti uuelt albumilt.

Veel on õppida

Lõpuks jõuti veiderdava «Surf Rockini» mille rock’n’roll meenutas küll Tarantino «Pulp Fictionit» ja «Ehast Koiduni» pöörast koletistepidu, kuid samas kurnas ja pani kahtlevalt kulmu kergitama.

Kes iganes soovib Xploding Plastixile pikka iga ja väärikat karjääri, peaks neile soovitama kahte asja: bändi liider ei tohiks hoogu sattudes päris kindlasti liialdada oma kahtlasevõitu vokaaliga ja teiseks – parem intensiivne kvaliteetmaterjalist koosnev tunnine show kui kaks tundi vältav hüpleva stiiliga lavaralli.

Nu-jazz’il on kindlasti palju õppida muust džässist ja maailmamuusikast. Dünaamika tekkimiseks on vaja rohkem distantsi, ruumi ja õhku. Rohkem pooltoone ja võimalust kuulajale ridade vahelt lugeda.

Aga eks see «uus džäss» ju ka areneb, täieneb ja katsetab üha edasi. Tore, et värsked näited ka Tallinnasse jõuavad.

Kontsert

Nu-Jazz Jazzkaarel

Nicole Willis, Reel People, Xploding Plastix