Iirlane, kes räägib hiidlastest ja setudest

Eero Epner
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Totaalne tõehetk on lähedal. Politseinik (Rein Oja) ähvardab kirjanikku (Tambet Tuisk).
Totaalne tõehetk on lähedal. Politseinik (Rein Oja) ähvardab kirjanikku (Tambet Tuisk). Foto: Ene-Liis Semper

Möödunud laupäeval teatris NO99 esietendunud Martin McDonagh’ «Padjamees» on viimase viie aasta jooksul juba viies selle Inglismaal elava iiri juurtega näitekirjaniku lavastus eesti teatris.

Sel puhul palus Postimees McDonagh’ senised lavastajad Jaanus Rohumaa, Ain Mäeotsa ja Tiit Ojasoo arutama, mis selle noore iirlase Eestis nii populaarseks on muutnud.

Martin McDonagh pole mitte ainult lavastajate, vaid ka siinse publiku seas väga populaarne. Miks?

Jaanus Rohumaa: Mina lugesin McDonagh’d esimest korda Londonis ühes pimetesti rühmas, teadmata autorist midagi. Lugedes mõistsin, et tegemist on inimesega, kellele on looduse poolt antud geniaalne dialoogivõime.

Teiseks on tema tekstid plahvatuslikud, McDonagh kirjutab spontaanselt ning pingevabalt. Õnneks pole ka Royal Court (Suurbritannia teater, mis tegeleb aktiivselt uue näitekirjanduse edendamisega – toim) suutnud seda plahvatuslikkust nudida, mis juhtus näiteks Mark Ravenhilliga, kelle varasemad tekstid on märksa naksakamad kui hilisemad.

Kolmandaks on McDonagh äärmiselt tänapäevane.

Ain Mäeots: McDonagh’ tekstides puuduvad kunstlikult loodud karakterid. Tema «kangelased» on marginaalid, friigid. Nad ei ole argimõistes «tavalised» inimesed, aga nad on inimesed – ma ei oska seda paremini selgitada. Sa loed ja tajud, et autor ei ehita võõrast eluvälist karakterit. Siit tuleneb ka tema elus ja usutav dialoog.

Tiit Ojasoo: McDonagh’ teemad on samuti väga marginaalsed, aga just nimelt dialoogi kergus loob võimaluse mõista ja kaasa elada. Väga naljakas ja kerge on neid inimesi vaadata.

Kas Eestis lavastades olete McDonagh’ tekste pidanud palju siinsetele oludele mugandama?

Jaanus Rohumaa: Vastupidi, ma arvan, et eestlastel on tema tegelastega kummaliselt kerge samastuda. Neis on loomulikult kõva iiri münt, ent just see toobki McDonagh’ eestlastele kõvasti lähemale. «Inishmaani igeriku» leidsin muuseas siis, kui otsisin meeleheitlikult näidendit, mis kõneleks Hiiumaast ja hiidlastest, ning just selle teksti puhul tekkisid väga tugevad paralleelid.

Ain Mäeots: Minul on sarnane kogemus omakorda Võru- ja Setumaaga. McDonagh’ viis kohalikust elust kõnelemisel, aga ka tema huumorisoon on üksüheselt ülekantav Kagu-Eestile. Hoiak on sama ja mugandada pole siin midagi.

McDonagh’ näidenditele on läbivalt ette heidetud liigset julmust, ka «Padjamees» on alla 16-aastastele mittesoovitatav.

Jaanus Rohumaa: Minu arvates tehakse siinkohal McDonagh’le liiga, mind ei ole tema vägivald kordagi häirinud. Tema tekstidesse on alati peidetud teatud moraal: ta näitab vägivalla algjuurt. Ta ei ütle, et inimesed peaksid olema hoopis head, vaid ta pigem ei taha, et julmus pidevalt korduks.

«Padjamehes» ütleb peategelane, et kirjaniku esmane kohus on jutustada lugu, mitte saata poliitilisi sõnumeid. Kas see võiks ka McDonagh’ kohta kehtida?

Jaanus Rohumaa: Jah, storytelling’ul, loo jutustamisoskusel on kogu iiri kultuuris väga sügav osa. Eestis on mõnus jutuajamine jäänud tänaseks kasumijahtimise varju.

Ain Mäeots: Tema tekstides räägitakse esmapilgul tohutult palju ning seal näib olevat palju mõttetut ballasti, mille normaalne näitekirjanik kohe kõrvale viskaks. Tegelikult loob McDonagh just selle ballasti abil niivõrd usutava maailma, et küsimus «õigest» või «valest» muutub tähtsusetuks.

Tiit Ojasoo: Iirlaste enda suhet McDonagh’sse võiks võrrelda nende suhtumisega U2sse: ühelt poolt nad põlgavad, aga uue albumi puhul seistakse nädalaid järjekordades.

McDonagh on ise öelnud, et teater teda ei huvita, tema on filmisõber. Oma eeskujudena nimetab ta Tarantinot ja Scorseset. Kuidas filmilikkus tema tekstides ilmneb?

Tiit Ojasoo: McDonagh’l on alati väga vähe tegelasi ning enamgi veel, kogu tekst koosnebki ainult dialoogidest. Kui laval on neli tegelast, siis kaks räägivad ja kaks on lava äärel vait, kui kolm, siis saadetakse üleliigne suitsetama. Sellest tekib äärmine konkreetsus ja selgus. Filmides on vist samamoodi?

Jaanus Rohumaa: Mind on samas üllatanud, et McDonagh ei ole suutnud hoolimata jõupingutustest stsenaristina läbi lüüa. Ma arvan, et selle põhjuseks pole niivõrd tema tekstid, kuivõrd sobimatus masinaga. McDonagh on autorina nii spontaanne, et kultuuritööstuse masina käivitumisel ta eemaldub, tema käitumine meenutab lihtsat maapoissi.

Teda on niivõrd kirjult tõlgendatud, et võiks küsida, kas McDonagh’l on üldse midagi öelda või vastupidi: kas tal pole ehk liiga palju öelda?

Tiit Ojasoo: McDonagh’ teema on hoolimata kontekstist tegelikult alati üks: vägivalla taasteke.

Jaanus Rohumaa: Kuigi ta kahtlemata ajas muutub, on tal kindlasti väga hea dialoog, mis tähendab, et tal on hea empaatiavõime: McDonagh kuuleb ja mõistab inimesi.

Tiit Ojasoo: McDonagh’ tegelaste vahel on alati mingi lõhe, nad ei saa üksteisega räägitud ja sellest sünnib aina uusi vastuolusid.

Mulle meeldib, kui võrkpallis mehed hüüavad: «Räägime kaitses, räägime kaitses!» McDonagh’ tekstides hüütaks justkui sama. Ja ikka kukub pall nende vahele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles