Kesklinna parkimiskord aitab väärtustada linna ja linlasi

Laine Jänes põhjendab, miks linn ei poolda tasuta parkimist vanalinnas, vaid on näinud ette parkimiskitsikuse leevendamise selle lähikonnas.

Sügiseste valimiste künnisel võib kohalike poliitikute hulgas märgata kahesugust käitumist sõltuvalt sellest, millised on olnud nende teened linnale käesoleval võimuperioodil.

On neid, kes isegi opositsiooni kuuludes on seadnud linnakodanike huvid kõrgemale erakondlikest ja andnud heas usus oma osa linna stabiilsesse arengusse – nemad on kursis seni tehtud tööga ja kaugemate tulevikuplaanidega ning oskavad oma ettepanekuid esitada teisi linna edenemisele kaasaaidanuid respekteerides.

On aga paraku ka neid, kes pole vaevunud seni tehtu vastu sügavamat huvi tundma, rääkimata arengukavade koostamises osalemisest. Nende hoolimatuse ja ebakompetentsuse tulemuseks on linnakodanike usaldamatus. On kahetsusväärne, et usaldust üritatakse saavutada, halvustades teadlike valede abil neid, kes linlaste vajadusi paremini tajuvad.

Sellist suhtumist olen täheldanud mitmetes Res Publica esindajate sõnavõttudes, viimati Tarmo Pedjasaare märkustes parkimistasu teemal (TPM, 22.04.).

Pedjasaare pahameel tuleneb ilmselt sellest, et Res Publica ebapädevat eelnõu tasulise parkimisaja vähendamiseks ja laupäevase parkimistasu kaotamiseks ei rahuldatud. Jätkem kõrvale emotsioonid ja vaadelgem fakte.

Parkimistasu üks põhilisi eesmärke on hajutada parkimist ja reguleerida liiklust, mis Tartu vanalinna puhul tähendab autode kontsentratsiooni vähendamist vanalinna piirkonnas.

Linn, mitte safaripark

Vanalinn on saamas uut nägu korrastatud teekatete ja silmarõõmu pakkuva valgustusega, et teha piirkond atraktiivseks nii tartlastele kui ka Tartu külastajatele.

Tartu ei tohi saada selliseks vaatamisväärsuseks, millest kõlbab vaid autoga läbi sõita ja millega suhestuda vaid fotokaamera abil läbi autoakna – selliseid lõbustusi pakuvad safaripargid mujal maailmas.

Tartu on aga linn. Mugav ja rahu pakkuv just tänu optimaalsele suurusele – inimesed tulevad tihti siia puhkama suurlinna mürast ja närvilisusest, samas nautides linnale omaseid mugavusi. Reedeõhtuti Tallinna poole sõites võib iga autojuht märgata lõputut autode rivi suundumas Tartusse ja Lõuna-Eestisse.

Mina ei usu, et meie vanalinn on nii võimatult suur, et jalgsi ei jõuaks oluliste kultuuri- ja vaatamisväärsusteni, rääkimata vanalinna kohvikutest või pubidest. Kellel on huvi ja kiindumus Tartu vastu, naudib iga jalatäit maad.

Kõikjal piiratud

Määrates parkimistasusid, pöörab linn tähelepanu jalakäijate-jalgratturite turvalisusele ja mugavusele ning keskkonna puhtusele.

Selles ei erine Tartu oma sõpruslinnadest ja muust arenenud maailmast, kus atraktiivsete linnade eesmärk on lihtne – kesklinna ja/või vanalinna piirkond autodest vabaks! Näiteks Oxfordi ja Rotterdami, aga ka Tartu sõpruslinnade Deventeri, Salisbury ja Lüneburgi kesklinnade planeeringud lähtuvad jalgratturitest ja jalakäijatest.

Külastades neid või heites pilgu linnade kodulehekülgedele, võib veenduda, et kesklinnas parkimine on rangelt piiratud ning linn on andnud kodanikule võimaluse parkida vanalinna ääres olevates tasulistes parkimismajades või -aladel.

Autosid on sinna lubatud ainult äritegevuseks vajaliku kauba toomiseks ja viimiseks ning isegi see on tihti lubatud üksnes varajastel hommikutundidel.

Ka Tartu pöörab kesklinnas suuremat tähelepanu jalgrattale kui liiklusvahendile, mida võib näha ka linna jalgrattateede arenguskeemis.

Üks on kindel: parkimistasude langetamine või kaotamine ei tekita kesklinna piirkonda juurde parkimiskohti, ei Tartus ega mujal maailmas. Pigem on teada kogemus nii kõrgest parkimistasust, et umbes 20% kohtadest oleksid jooksvalt vabad uutele tulijatele.

Tasuta parkimine vanalinnas tähendaks aga seda, et kesklinnas õppivad ja töötavad autoomanikud pargiksid oma autod juba kella 8st hommikul kuni tööpäeva lõpuni kõikjale, ning turistile või kesklinna äridesse tulevale linnakodanikule ei jääks ühtegi lühiajalist parkimisvõimalust.

Tänavatelt majadesse?

Liiklustihedus ja autode hulk on meie linnas kasvanud ja arvatavasti kasvab ka tulevikus. See on märk linna arengust, millest ei saa ka linnavalitsus mööda vaadata.

Linna üldplaneering näeb ette uusi võimalusi parkimismurede lahendamiseks. Kahju, et Res Publica liikmed pole seda kogu üldplaneeringu arutelu kestel osanud või tahtnud üles leida.

Raekoja platsilt kolmeminutise jalutuskäigu raadiusse rajatakse mitmed parkimismajad ja -alad. Otseselt vanalinna tsooni on planeeritud parkimismaja 250 autole aadressil Vanemuise 15 (praegu nn Vanemuise ülemine parkla).

Uus kaubamaja hakkab pakkuma parkimisvõimalust, Emajõe ärikeskuse juurde kerkib parkimismaja ning paremad parkimisvõimalused tekivad ka praeguse kaubamaja taha.

Samas peab nentima tõsiasja, et esmajärjekorras pargitakse oma autod ikkagi tänavate äärde ja alles siis hakatakse kasutama parkimismajade teenuseid.

Näiteks võin tuua kas või meie pealinna, kus on pidevalt probleeme jalakäijatele määratud aladele pargitud autodega, isegi kui parkimismajades veel ruumi jagub.

Üldjuhul nõuab linn planeeringute lähtetingimustega parkimise lahendamist krundil, kuid vanalinna elu toomiseks on siin parkimisnõuded leebemad. Ja elu tahame me ju vanalinna tuua.

Linn linnakodanikele!

Nagu jõgi, mis otsib lihtsamat vooluteed, on ka inimene mugav, kuid eriti vanalinnas ei tohi autojuhi mugavus olla olulisem jalakäija turvalisusest.

Tartu parkimisaladel on autojuhil võimalus parkida auto 15 minutit tasuta (selline võimalus on nüüd ka mobiiliga parkijatel) ning Vabaduse puiesteel ja Emajõe ärikeskuse kõrval isegi tund aega.

See annab autoomanikule võimaluse teha linnas ärikohtumine või süüa lõunat, parkides tasuta vaid minuti teekonna kaugusel vanalinna kohtumispaigast.

Neid fakte peavad arvesse võtma kõik, kes tahavad parkimise asjus kaasa rääkida. Ettepanekud elukeskkonna parandamiseks on alati teretulnud, kui need on kompetentsed ja esitatud linlaste vajadusi ja linna tulevikueesmärke teades.

Tartlased on ratsionaalsed inimesed ning väärivad nii palju lugupidamist, et nendesse suhtutaks ka meedias esinedes austuse ja pädevusega.

Tagasi üles