Oranž revolutsioon ajalooteadvuses

Kadri Liik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Balti riike natsismis süüdistades on Venemaa pannud USA lõpuks huvi tundma ajaloo vastu ja saavutanud soovitule risti vastupidise tulemuse, kirjutab Kadri Liik.

Vladimir Putin kujutas seda kõike küll hoopis teistmoodi ette. Plaan oli ju, et ta seisab täna mausoleumi katusel koos kümnete riigijuhtidega, kes kõik avaldavad alandlikult austust punalippude all marssivale Vene armeele. Ja mis on saanud? Venemaa austamise asemel räägitakse sellest, et Moskva okupeeris Balti riigid ja veel tervelt pool Euroopat. Putini ülistamise asemel nõutakse talt vabandusi.

Nõukogude ideoloogia rehabiliteerimise asemel asetatakse see samale pulgale natsismiga. Ning riigijuhid – need küll tulid, aga mitte kõik, ja näiteks mõni tuli täiesti vale teed mööda: läbi Läti ja Gruusia, kujutleda vaid! Putin on segaduses ja vihane.

Uskumatu edu

Ka kõrvalt vaadates tundub kõik toimuv kaunis uskumatu. Jaanuaris, kui Läti president Vaira Vike-Freiberga avas ajaloo Pandora laeka oma avaldusega, et Balti riikidele ei toonud sõja lõpp vabadust, paistis tema samm küll vapper, ent mõnevõrra lootusetu. Kes see ikka tahab midagi teada Balti ajaloost, kui Venemaal on gaas ja nafta!

Vähesed oleksid toona uskunud, et vaid neli kuud hiljem tuleb USA president enne Moskvasse minekut Riiga, kus tunnistab, et Jalta maailmajagamine jätkas Müncheni ja Molotovi-Ribbentropi pakti mürgist traditsiooni ja kandis seega kurja vilja, jättes Balti riigid okupeerituks ning tuues poolele Euroopale kaasa sattumise teise impeeriumi raudse rusika alla.

Läti president on osutunud oma valgustustöös uskumatult edukaks.

Ent tuleb tõdeda, et ta polnud üksi: tal oli häid abilisi ja parim neist oli – paradoksaalsel kombel – Venemaa ise.

Kuidas pidanuks Venemaa käituma, kui tema läänepiiri tagant hakkasid kostma ülalmainitud ebameeldivad avaldused?

Muidugi, ta oleks pidanud – juba ammu oleks pidanud! – võtma vastutuse ja vabandama, siira kahetsuse läbi teiseks saama ja tõeliseks demokraatiaks muutuma.

Aga jätame kirjeldatud ideaalse stsenaariumi hetkeks kõrvale ja kujutleme end Putini-Venemaaks: riigiks, mis tahab endale allutada nii kodumaised kapitalistid kui naaberriikide välispoliitika, uskudes, et sel viisil saab ta võimsaks.

Kuidas pidanuks käituma selline riik, lihtsalt diplomaatia tehnika seisukohast?

Ka siin on vastus imelihtne: tulnuks vabandada. Ent kuivõrd siiralt vabandada Moskva ei kavatse, siis tulnuks vabandada silmakirjalikult. Tulnuks öelda midagi niisugust nagu: «Meie minevikus võib tõesti olla episoode, kus pole käitutud õigesti, aga me usume, et aja jooksul jõuame nendes selgusele.»

Ja kõik! Selline mitte millekski kohustav avaldus võinuks lahendada olukorra. USA oleks olnud tasa, kontinentaal-Euroopa suurriigid oleksid õnnelikult teatanud, et Venemaa muutub, ning kui Balti riigid oleksid jätkuvalt oma õigust taga ajanud, siis oleks neid vaadatud etteheitval pilgul. Ent Venemaa tegi midagi diplomaatia seisukohast täiesti hämmastavat.

Selle asemel et ebamugavusi tõotav debatt kirjeldatud viisil kiirelt lõpetada, otsustas Moskva seda jätkata ja jätkata senisest palju laiemal rindel: ta ei piirdunud enam vaidlusega Balti riikidega, vaid võttis kätte ja ründas USA ajalooseisukohta.

Just seda viimast kujutasid enesest väited, et kui Moskval on Molotov-Ribbentrop, siis USA-l on München, et Jalta või hiljemalt Helsingi lepetega on USA tunnistanud Balti riigid NSV Liidu osaks ja et NSV Liidu lagunemine oli «20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof».

Sel viisil on Moskva saavutanud selle, mis tema «strateegilisel liitlasel», Milosevici-Jugoslaavial omal ajal korda ei läinud: ta on pannud USA huvituma ajaloost.

Nüüd, Venemaad vaadates, näib USA mõistvat, et demokraatlikku tulevikku saab luua ikkagi vaid musta minevikku tunnistades ja kahetsedes, seega: ajalugu loeb.

Oran� revolutsioon

Vaadates Venemaa käitumist viimaste kuude ajaloodebatis, meenub tahes-tahtmata sügis ja Ukraina valimised: poleks Moskva sekkunud Ukrainas niivõrd jultunult ja oskamatult, võinuks Janukovitš ju valimised ehk võitagi ja oranž revolutsioon ära jääda – kes teab?!

Samasuguse tagasilöögi on Venemaa poliitika andnud praegu: poleks Moskva nii jäigalt ja demagoogiliselt keeldunud end kübekestki süüdi tunnistamast, siis võinuks maailma nägemuses sõjajärgsest ajast säilida sama hämarus.

Nüüd on aga Läänes teema taasavatud ja käib äge ümbermõtestamine, toimub omamoodi oranž revolutsioon ajalooteadvuses. Lääne meedia on korraga täis artikleid Balti riikide ajaloost ning Bushi visiit Riiga annab tunnistust sellest, et asi ei piirdu meediaga.

Üllatuslikult kipub diskussioon Balti riikide ja Stalini üle võidupidustusi varjutama isegi tsenseeritud Vene meedias.

Ent Venemaal saab debati tulemus olema ilmselt teine: süngete tõdede tunnistamise asemel klammerdutakse üha hüsteerilisema ja tigedama eituse külge, mida saadab süvenev viha Lääne vastu, kuivõrd viimase agendid «sekkuvad» nüüd lisaks Venemaa «lähivälismaale» juba ka tema ajalukku.

Olukorras, kus Venemaal ja Läänel on küll mõned ühised huvid, puuduvad aga ühised väärtused, näib ajalugu saavat veel üheks eraldavaks faktoriks. See on kurb ja isegi ohtlik. Ent ilmselt on see paratamatu, sest nii nagu ei saa valede ja eituse peale ehitada tõelist demokraatiat, nii ei saa sellisele pinnale rajada ka usalduslikke ja tõeliselt konstruktiivseid riikidevahelisi suhteid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles