Eesti vanim lehm Õõda pidas uhket sünnipäeva

EPA lehm Õõda

FOTO: Margus Ansu

Fotoaparaadid klõpsusid ja telekaamerad jälgisid, kui Õõda eile väärikal sammul tudeng Andres Puusepa käevangus, täpsemalt küll oheliku otsas, sammus laudast muruplatsile, kus teda ootasid kümned õnnitlejad porgandite, kaalikate ja muu suupärasega.

Nagu Eesti Põllumajandusülikooli teadusprorektor Andres Koppel tähendas, on vähesed loomad pälvinud Eestis suuremat meedia tähelepanu, kui eile 23-aastaseks saanud Õõda. Arvesse tuleks veel peaministri kass Miisu, aga tema sai kuulsaks riigimehe varjus. Ja ehk ka kosmosekoer Laika, aga nagu Koppel muheles, oli see ikkagi vene värk.

Õõda on aga ise staariks saanud. Kui hulk pidupäevakõnesid peetud, oli just Koppel see, kes Õõdale rektoraadi nimel pohlapärja kaela pani. Oleks tulnud ka rektor Alar Karis, kui ta ei oleks eile pidanud minema kunstiakadeemia rektori Signe Kivi inauguratsioonile.

Põllumajandusülikooli veterinaarmeditsiini- ja loomakasvatusinstituudi direktor Toomas Tiirats meenutas aga ühe raadiodiktori nokkimist, et lehma sünnipäevale tuleb isegi professor kohale, ent tema sünnipäeval ei käinud kedagi.

Keskealine lehm

Eesti maakarja tõugu Õõda kannab konkurentsitult Eesti vanima lehma tiitlit, ehkki, nagu sõnas veterinaarmeditsiini- ja loomakasvatusinstituudi dotsent Mihkel Jalakas, pole 23 aastat lehma kohta teab mis suur saavutus. Lehm võib elada ka üle 40 aasta. Nii võiks väita, et Õõda on kuldses keskeas.

Põllumajandusülikooli kliinik on võõrustanud ka Hiiumaalt Emmaste kolhoosist pärit lehma, kel aastaid kogunes 26. Jaanuari lõpus leinati OÜ Estonia Hiie suurfarmis aga mustakirjut holsteini lehma nimega Emi, kes põrutas 19 aastat täis.

«Jah, ega see vanus nii super veel ei ole, me püüame teda isegi veel tiinestada,» rääkis Jalakas. Kui see õnneks läheb, saab Õõda juba 17. vasika. Kui nii, hakkab Õõda jälle piima andma. Praegu on ta umbaher.

«Vasikate saamiseks passib ta siiani, aga piimaand jääb kiduraks. Majanduslikus mõttes ei oleks tema pidamine enam otstarbekas,» tõdes Jalakas.

Eesti keskmisega võrreldes on Õõda iga aga muidugi uhke. Keskmiselt lüpsavad lehmad meil kolm laktatsiooni, arvestades, et esimene vasikas tuleb keskeltläbi 29-kuuselt, ei küüni lehma karjas olemise aeg naljalt üle kuue aasta.

Igasugu probleeme võib tulla: udarahaigused, jalad jäävad haigeks või ei jää lehm lihtsalt tiineks.

Õõda pikaealisuse peamine saladus ongi see, et neid probleeme pole tulnud, tipptoodangut pole temalt küsitud ja tapale ei ole teda saadetud.

Elu jooksul on Õõda lüpsnud 61 024 kilo piima. Eesti rekordanniga lehm Eta lüpsis 129 707 kilo, kaks korda rohkem. Eta elas 17 ja pool aastat vanaks. Aga Õõda on muidugi väike lehm ka, kaalub 448 kilo ja turjakõrgus on 121,5 cm.

Maatõugu looma puhul on väiksem piimaand suisa loomulik. Teda ei ole ristatud suure piimaanniga tõugudega. Põhiliselt on eesti maakarja ristatud ainult soome maakarjaga.

Jõudluskontrolli aastaraamatus on maakarja lehmi kirjas üle 400, aga suures osas neist voolab soome verd. Päris puhtaid eesti maakarja lehmi on Jalakase andmeil 30–40.

Ent juba eelmises kodus Pärnumaa Lanksaare talus, mis ongi spetsialiseerunud eesti maakarja säilitamisele, oli Õõdal lemmikloomastaatus. Põllumajandusülikooli kolis Õõda tänavu jaanuaris ja sealgi naudib ta erilist tähelepanu, tudengid käivad üha paitamas.

Abiline õppetööl

Zoomeedikumis ei ole Õõda muidugi niisama, esiteks on ta suure teadusliku tähelepanu all. Mihkel Jalakast huvitab eriti Õõda vaagen, mis on luipa ehk kaldu sedavõrd, et soodustab sünnitamist. Teiseks lööb Õõda kaasa õppetöös ja noorte loomateadlaste kasvatamisel.

Õõda perenaine Lanksaare talust Ädu Leesment iseloomustab, et Õõda on tark ja intelligentne loom.

Kauaks Õõdale veel päevi jagub, ei julge Jalakas ennustadagi. «Seda on väga raske öelda, sest ta on täie tervise juures. Tal on kõik hambad suus muide. Ja pöörake tähelepanu, kui suured on tema sõrad, need on sama suured kui musta-valgekirjul ja punasel lehmal, kelle kehamass on palju suurem,» rääkis Jalakas. «Talla ruutsentimeetrile langeb Õõdal palju vähem keharaskust, seetõttu on jäsemed korras.»

Õõdat hästi tundjad on küll märganud, et püsti tõusmine ei käi tal enam nii nobedalt kui noorikul, aga eks vanus tee ikka oma töö.

Igatahes saab Õõda põllumajandusülikooli loomakliinikus elada just nõnda kaua, kui jumal elupäevi annab. Ja kui need otsas, võtab ta koha sisse põllumajandusülikooli anatoomiamuuseumis.

CV

• Eesti maakarja lehm Õõda sündis Pärnumaal Pärivere sovhoosis 10. mail 1982. Sealsamas oli 1979. aastal sündinud ka tema isa Lui. Õõda ema Tõmmu sündis samuti 1979. aastal, paberite järgi Karu Piima osaühistus.

• 1993. aastal kolis Õõda Lanksaare tallu, tänavu jaanuarist elab ta aga Eesti Põllumajandusülikooli zoomeedikumis.

• Vasikaid on Õõdal olnud 16, neist viimane 2000. aasta 21. novembril. Järglastest 9 olid pullvasikad, 7 lehmvasikad. Isad on erinevad: Maunoga 4 vasikat, Lei ja Quatroga kummagagi kaks. Herts, Melu, Tore, Riks, Joik ja Frippe on igaüks isaks ühele vasikale. Kaks isa on tuvastamata.

• Õõda vasikate nimed ei ole teada.

• Elu jooksul on Õõda lüpsnud 61 024 kilo piima. Sellest tänavu 40 kilo. Tema parimad aastad olid aga 1994, mil toodang oli 4582 kilo, ja 1992, mil Õõda andis 4245 kilo piima.

• Laktatsiooni keskmine on 3441 kilo, keskmine rasvaprotsent 4,34.

Tagasi üles