Olav Neulandist mõeldes

Olav Neuland Foto: Postimees.ee

Täna, mõni päev pärast Olavi hukkumist võtavad argiasjad hirmuäratavaid tähendusi, kuigi kaine pragmaatik minus keeldub seda tunnistamast.

Olav Neulandi esimene «päris» film, Eesti Telefilmis 1972. a tehtud diplomitöö kandis juhanliivilikku pealkirja «Üks helin mul helises rinna sees». Oma viimast, mõni aeg tagasi valminud filmi «Kristuse dilemma» näitas ta nüüdsama märtsis 2005 Kinomajas. Nende kahe sündmuse vahele jääb täpselt 33 aastat. See retrohõnguline filmiõhtu Kinomajas jääbki meie viimaseks kohtumiseks.

Praegu aga istun televiisori ees ja vaatan Olavile näkku – seal ta on, 1993. aastal Kivimäe saunas oma kontoris rääkimas raskeid sõnu surmast. (Helle Karise ETV saate «Contra Mortem» töömaterjal.)

«Paraku oleme eesti filmides surma ülepoetiseerinud, läheme n-ö labajalavalsina surma, aga me pole vist endale kunagi teadvustanud, et suremine küllap ei olegi nii operetlik. Surma hetk on mõõdupuu, see on absoluut.»

See võis olla aastavahetus 1969/1970, kui Mustamäel Mängude Majas tutvustati mulle noort Olav Neulandit. Tollal sebisid seal Tallinna filmiamatöörid – «Tule vaata, meil üks noor poiss on uhke mängufilmi üles võtnud, ehk aitad lõpetada.» Nii see algas, meie koostöö ja sõprus.

Film sai nimeks «Maakirpude mäng», pani kinni kõikvõimalikud ülevaatused ja festivalid ning tähendas Olavile «tutvust» KGB ülekuulajatega.

Noh, et autoritekst oli võetud F. Nietzsche teosest «Nii rääkis Zarathustra» ja et seda ei teadnud ei kultuuriametnikust pealekaebaja ega ka KGB ülekuulaja, lõppes asi kõrgeimal tasemel töötlemisega Kinoliidu ruumides, eestkõnelejaks minu mäletamist mööda Keskkomitee propagandaosakonna juhataja isiklikult!

Pole mõtet vist märkidagi, et me mõlemad tollal veel Kinoliidu liikmed ei olnud. Niimoodi, suure tolmupilve sees sõitis eesti filmi sisse uus tegijamees Olav Neuland. (Mõnikord meenub mulle selles seoses Mati Undi lärmakas start «Kollase kassiga».)

Ta oli pooleli jätnud Panso kooli, ega ma täpselt teagi, miks. Aga tema lokkav, perutav, rabelev, pillav, vähkrev fantaasia võis sealseid õppejõude ärritada küll. Panso ise, Olavi Kivimäe-kodu peaaegu naaber, olevat käinud poissi tagasi käsutamas, too aga ei läinud mitte. Kas jonni pärast?

Igatahes õppis ta siis miskit moodi Tallinna Pedagoogilises Instituudis, sai keerukate ja vähem keerukate trikkidega tööle Eesti Telefilmi, esiotsa Vladimir Karasjovi «Lindpriide» võttegruppi assistendiks ja varsti tuligi diplomitöö «Üks helin ». Tore, inimlikult väga soe kolmikportree, imepärase muusika kirjutas Arvo Pärt.

Mul siin laual on lint selle debüütfilmi arutelust Kinoliidus – sõna võtab filmikriitikute kogu tollane raskesuurtükivägi: Jaan Ruus, Tatjana Elmanovitš, Ülo Tambek, ennast klassiku stardipositsioonile sättiv Mark Soosaar. Ketravad ja targutavad, Jüri Müür lõpetab järsult: «Poisid on toreda filmi teinud, öelgem neile aitäh!»

Jõuame koos teha veel 20 aastaks riiulile jäänud portreefilmi Hugo Lepnurmest «Oreli sisse minek» – valus lugu orelite hääbumisest, tegelikult muidugi missioonist ja kultuurimälu järjepidevusest.

Ja siis tuleb esimene täispikk mängufilm «Tuulte pesa», sedakorda Tallinnfilmi märgi all. Rudolf Allaberdi võib-olla parim filmiroll ülepea, Tõnu Kargi säravuhke debüüt, Rõuge postiljoni Nelli Taari elu ainus näitlejaroll, Lepo Sumera askeetlik muusika, Arvo Iho lõputult eksperimenteeriv kaamera. Ja üle mõistuse raske filmiplats kusagil Rõuge-tagustes metsades.

Sügis 1978 on vihmane, pori on taluõues vaata et üle põlve, talv raksatab aga 40-kraadise pakasega. Kaamera külmub kinni, filmi majandusasjamehed on põrgulikult keeruliste probleemidega puntras.

Aga keset võtteplatsi röögib ruuporisse Neuland, noor debütant. «See poiss on hull, tema nõudmised on pöörased! Nii filme ei tehta!» Lahingud Rõuges ja Harju tänaval, vaevu-vaevu võtab Moskva Kinokomitee filmi vastu.

Temal ei ole Moskva Kinokooli lõpetanute soliidset maailmakino pagasit, mis mõnikord ohtlikuks taagaks osutub.

Ta käib kursustel Tarkovski ja Žalakjeviĉiuse juures, õpib keeruliselt ja targalt esinema, saab suuremaid ja vähemaid preemiaid, see poiss Kivimäelt.

Ja siis, filmide vaheajal kutsub oma kamba kokku – vaja on 1938. aasta Saksa autole sisse ja peale panna Moskvitši sillad-rattad ja mootor! Istmeid ei jõuta sisse monteerida, tühi õllekast istumise alla ja Kivimäe rahulikele tänavatele tormab peletis, mis nagu oleks auto ja ei oleks kah. Autoinspektsioon?

Olav on selleks ajaks Tisleri tänava miilitsapataljonis kaks aastat aega teeninud, see asi aetakse korda

Olavist otse kiirgas elujõudu, mõnikord tundus, et sellel päikesepoisil on lõputu tagavara head tuju, fantaasiaid ja noorikuid. Ja «üks helin rinna sees » – lendamine.

Keskkooliaastatel hakkas purilenduriks ning ühel kenal suvepäeval, mil juba üksipäini lendu lasti, sai õhk tiibade all otsa. Hädamaandumine Märjamaa-lähedasele viljapõllule, appi rutanud mootorlennuk teeb uperpalli.

Kui tuleb mootordeltaplaani aeg, rammib ta valesti trimmitud tiiva tõttu asfalti selsamal Piibe maantee lennurajal. Mootor rebeneb lahti ja lendab üle Olavi pea, aga ta pääseb vaid käeluumurruga, seekord Võib-olla flirdib ta surmaga?

Juba esimeses amatöörfilmis «Maakirpude mäng» on Surm kohal, hilisematest filmidest kõnelemata. 1993. aastal tunnistab ta Helle Karise kaamera ees: «Surm on minu jaoks elu.»

Filmivaikus tuleb suurte mullistuste aegu – «Olin kui paljundusküülik, vorpisin filme, et teistele ja endale tõestada, kui andekas ma olen. Lõppes see kõik suure seebimulli sossina.

Aeg sai täis, tekkis tunne, et jäänud on väga vähe aega, tekkis oodatule sootuks vastupidine mõte – ei tohi üldse midagi ütelda, sest oleme täis tuubitud tõdesid, mis meisse on vägivaldselt sisse istutatud.

See tunnetus, et elu ei ole lõpmatu, et sul on jäänud elada veel 5-10-15 aastat, sundis tegema selle mittemidagirääkimise otsuse. Elasin vahepeal väga ilusat elu, kenades keskkondades, mida polnud enne näinud. Surmatunnetus kannustab aga üha enam, nüüd tahaks jälle filmi teha.»

Valmib «Kristuse dilemma» – raske filosoofiline montaažfilm inimeseks olemise talumatust valust.

Kolleeg Jaak Lõhmus ütles nüüdsama: «Nägin Olavit viimati Draamateatris – lips ees ja olek särav. Ütles olevat uue stsenaariumi valmis saanud.»