Eestlaseks loodud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Jaan Männik

FOTO: Postimees.ee

Arteri jaoks pildi tegemise hommikul püüab Eesti Telekomi juhi Jaan Männiku (60) kaelas pilku kollane, tänavuse suvemoe lemmikvärvi lips. «Selle valis mulle mu kolmandas klassis käiv tütar,» räägib viiekümneselt Kristina isaks saanud Männik.

Teise moevärvi – erkrohelise – lipsu meisterdas trenditeadlik järeltulija ise. «Ega sina seda vist kaela küll ei pane,» ohanud tütar pärast kingituse üleandmist. Kuid siinkohal noor moekunstnik eksis – erkroheline lips oli isal kaelas ka siis, kui too president Arnold Rüütli kaaskonnaga Armeenias riigivisiidil käis, ning kingitus pälvis riigipea kiidusõnu.

«Lapsed hoiavad mind noorena,» kinnitab Männik.

Miks olete viimastel aastatel avalikkuse huviorbiidist kadunud?

Eesti Telekom kui ettevõte on ju tegelikult väike; ta ei paku kellelegi teenust ja tal pole kliente, ta ei huvita kedagi. Ma olen EMT ja Elioni nõukogu esimees, aga ei pea vajalikuks nähtav olla.

Tegelen palju välismaaga seotud küsimustega, sest meil on väga palju välismaiseid investoreid.

Olete ju ise ka Rootsis sündinud, suurema osa oma elust veetnud väljaspool Eestit. Kui raskelt tuli otsus siia kolida?

Ma pole loomu poolest emotsionaalne inimene, kuid rahvusküsimused on vaieldamatult tunnetega seotud. Olen ennast eluaeg eestlaseks pidanud ja mul oli väga hea meel, kui 1990ndate alguses jää liikuma hakkas ja oli võimalik Eestisse elama tulla.

Mingit hirmu polnud?

Ei, absoluutselt! Elamistingimused, või nagu vanasti öeldi, olmetingimused polnud samuti probleemiks. Pean ütlema, et mulle on kõik need aastad väga meeldinud Eestis elada.

Nii et 1990ndate alguses siia tulles ja suurt riigiettevõtet juhtima asudes ei šokeerinud teid miski? On ju teada, et päris läänemaailma kombel Maarjamaal tollal äri ei aetud.

Eestis on justkui kaks paralleelset mõtlemist. Üks on selline: meil on kõik kehvasti, kogu meie taust on õudne ja me oleksime pidanud palju kaugemale jõudma, kui praeguseks jõudnud oleme.

Mina seda nii ei näe. Kui ma siia tulin ja vaatlesin telekommunikatsiooni arengut toonases Nõukogude Liidus, võis öelda, et Eesti oli selles vallas väga arenenud liiduvabariik.

Asi polnud kompetentsi või ressursi puudumises, puudusid lihtsalt võimalused – niipea, kui need tekkisid, tegime arengus tohutu hüppe. Täpselt sama asi toimus ka panganduses.

Ma uskusin, et eesti inimestes on peidus tohutu jõud, mis suudab muutusi korda saata. Teistes ühiskondades, kus elanud olen – näiteks Põhja-Ameerikas, endises Jugoslaavias, Saudi-Araabias – pole ma seda nii tugevalt tunnetanud.

Tõite teise näitena telekommunikatsiooni kõrval välja panganduse – kuidas seal toimuvatesse muutustesse suhtute?

Globaalsete tendentside vastu pole võimalik võidelda. See, mida me näeme – et väliskapital ostab Eesti ettevõtted üles –, pole ju iseloomulik ainult Eestile. Inimesed, kes sõidavad Volvoga, usuvad ka, et see on Rootsi auto, ometi kuulub selle tootmine sajaprotsendiliselt Fordile ning kõik strateegilised otsused tehakse Detroidis.

Rahal pole kodumaad, see liigub ringi ja pelgalt aktsionärid ettevõtte identiteeti ei kujunda.

Ise pole kunagi tundnud kiusatust aktsionäriks saada?

Ma pole kunagi Telekomi aktsiaid ostnud. Küll aga on mul olnud optsioone (väärtpaberid, millel on kindel hind ning sarnaselt aktsiatega on kasulik neid odavalt osta ja kallilt müüa – toim); kuid müüsin need sama hästi kui kohe pärast ostmist.

Müümise põhjus on lihtne. Kui mulle neid optsioone pakuti, oli Eestis suhteliselt palju skandaale selle ümber, et inimesed on aktsiate omanikuks saanud insider-info kasutamise või muu sahkerdamisega. Tahtsin vältida igasuguseid spekulatsioone minu isiku ümber ning tegin otsuse, et ei omanda Eesti Telekomi aktsiaid.

Ma oletan, et oma esimese miljoni olete juba ammu teeninud. Kas vastab tõele, et esimene tuleb raskelt, aga ülejäänud juba kergemalt?

Ma ütleks nii – kolmandiku oma elust olen töötanud Eestis ja kaks kolmandikku mujal, ning seal, kus ma tööd teinud olen, olen ka tänu oma teadmistele teeninud keskmisest palgast rohkem.

Sissetulekute üle pole põhjust nuriseda ning olen oma elu praeguseks vanuseks kindlustanud.

Aga kui soovite, siis me võime arutada selle üle, kuidas rikkaks saada (muigab).

Just! Lugejad sooviksid teada saada, kas teil on selleks mõni lollikindel retsept.

Kui kusagil ajalehes ilmub nimekiri dividendimiljonäridest, siis minu nime te sealt ei leia. Ja ma ütlen teile, miks – olen kogu oma elu olnud palgatöötaja. Mul pole oma ärisid ega aktsiaid. Olen lihtsalt hommikul üles tõusnud, tööle läinud ja selle eest iga kuu palka saanud.

Need, kes loeteludes esinevad, on riskijulged mehed. Näiteks Urmas Sõõrumaa – ehitas üles suure turvafirma, müüs Falckile hiigelraha eest maha, vat tema on seal nimekirjas.

Rikkad inimesed on need, kes on firma üles ehitanud ja selle kellelegi, harikult välismaalasele, maha müünud.

Ka palgatöötajana saab teenida raha, oma perekonda toita ja kaunis hästi elada. Aga kui kellelgi on soov rikkaks saada, siis ma ei soovitaks olla palgatöötaja.

Nii et teil pole rikastumise soovi kunagi olnud?

Minu meelest on raha elamise vahend, see pole mulle kunagi olnud eesmärk omaette. Olen vahel selle üle mõtisklenud – kui sul on vähe raha, siis see mõjutab su elu. Aga võib ka öelda, et mida rohkem sa teenid, seda vähem lisaväärtust see toodab. Näiteks kui tagataskus on kümme miljonit ning teed tehingu, mis selle summa kümnekordseks muudab, siis mis lisaväärtust see üheksakümmend miljonit enam annab?

Elus on tähtsamaidki asju kui mammona kogumine. Nii et oma arust olen ma õnnelik inimene, kuigi pole teab mis suur miljonär. (Naerab)

Mis teile siis tähtis on?

Eri eluetappidel on see olnud erinev. Kasvasin üles Rootsi põgenikelaagris, kuhu vanemad olid tulnud ühe kohvri ja mu vanema vennaga; ema oli viimaseid kuid rase. Nii et kui rääkida uusrikastest, võib ju öelda, et kõik elus läbi löönud väliseestlased on uusrikkad – tulid nagu minu vanemadki kohvriga võõrale maale, ei osanud keelt ning pidid ometi uues ühiskonnas hakkama saama.

Noorena huvitasid mind võõrad kultuurid ja reisimine, olin suur filmisõber, käisin palju kinos. Huvi klassikalise muusika vastu püsib tänini. Soov tundma õppida võõraid kultuure kannustas mind ka teistes ühiskondades tööd otsima ja pani aluse mu karjäärile.

Seejärel tuli teine etapp – pereloomine. Mul on võrdlemisi noor pere, mu naine on minust neliteist aastat noorem, meil on seitsmeaastane poeg ja üheksa-aastane tütar. Lapsed pole küll Eestis sündinud, kuid tulid siia päris pisikesena. See Eestis elamine on mulle tähtis nii praegu kui ka tulevikus, sest teatud asjad annavad vanemad oma lastele edasi – nii nime kui ka rahvuse.

Ma olen näinud, kuidas suur hulk eestlasi Kanadas, Rootsis või mujal on sealsesse ühiskonda assimileerunud – nime poolest küll eestlased, kuid räägivad vaevaliselt eesti keelt ega käi Eestis kunagi. Mul on selle üle väga hea meel, et saan oma lapsed Eestis üles kasvatada ja kuulda, kuidas nad vastates küsimusele, mis rahvusest nad on, kinnitavad – me oleme eestlased.

Minul endal oli see kõik märksa keerulisem. Sündisin ju Rootsis ning neljakümnendaks eluaastaks olin Eestis ehk kümme päeva külas käinud. Praeguseks hakkab suhe Rootsiga ära vajuma; mu lapsed ei oska enam rootsi keelt ja mul pole ka mingit sisemist motivatsiooni neile seda õpetada.

Eks keel ole tugevalt ka rahvustundega seotud.

Tihtipeale ei peeta mind siin nagu päris eestlaseks. Suhtutakse nii, et kes pole Nõukogude ajal Eestis elanud, polekski nagu eestlane. Aga ma ise ütlen, et minu kohta ei kehti termin «väliseestlane». See on ikka Eesti taustaga inimene, kes elab välismaal, aga mina olen rohkem kui kümme aastat siin elanud. Minu lapsed käivad Rocca Al Mare koolis, esimeses ja kolmandas klassis. Nad on kogu aeg siin elanud.

Oma elu olen ma juhtinud rahvustundest lähtuvalt.

Pettuda pole tulnud? Et kas see on ikka see Eesti Vabariik, mida tahtsime?

Kõlab küll pateetiliselt, aga mulle meeldib hommikuti tõusta, tundes heameelt asjaolu üle, et ärkan iseseisvas Eestis. Mulle meeldib selle tundega minna kööki teed keetma.

Eestil on välismaal väga hea maine, aga me ise vaatame seda mõnikord liiga mustades toonides.

Vaatlen valitsuskriisi kui ärimees ja suurettevõtte juht. Kui inimeste või inimrühmade vahel tekib konflikt, tuleb see kiirelt lahendada – ja siin oli Eesti väga edukas, see lahendati kiirelt. Konfliktidega, olgu see siis äris, valitsuses või abielus, on kaks põhimõttelist teed – need kas lahendatakse koos ära ja jätkatakse või minnakse lahku.

Kes teie peres olmeasjadega tegeleb?

Mulle meeldib väga toitu teha, kokkan juba aastaid hea meelega. Mu abikaasa on koduperenaine, võtnud oma õlgadele sellise tähtsa asja nagu meie laste kasvatamine. Nii et ta on meie pere siseminister, hoiab kodu – lastel on turvatunne, mis võib kergesti kaotsi minna, kui mõlemad vanemad karjäärile pühenduvad.

Teie ja abikaasa vanusevahe pole probleemiks?

Ma olen neliteist aastat abielus olnud. Mul on noorem naine, ja lapsed on esimesed – tütar sündis, kui olin viiekümnene, poeg siis, kui olin viiekümne kahene. Usun, et ka Eestis muutub üha tavalisemaks see, et naised muretsevad lapsi hiljem ja näeme ka vanemaid isasid.

Positiivne on sellises olukorras see, et kuuekümneselt ei saa sa koju tulles end tugitooli lösakile visata põhjendusega: mina olen nüüd peaaegu pensionär, ma ei viitsi enam midagi teha. Väikesed lapsed ikka vahel kisuvad omavahel ja pead neid lahutama; siis tulevad nad oma matemaatikaülesannetega ja mina kui tehnikaülikooli lõpetanu olen loomulikult peres matemaatika eest vastutav.

Sa oled tegelikult täpselt nii vana, kui ennast tunned. Noorem naine ja väikesed lapsed ei luba varakult vananeda, panevad tegutsema ja see on hea.

Kümne aasta pärast te siis ilmselt rahuloleva pensionärina roose ei kasvata?

Kui saad 60, mõtled ikka vahel sellele, et mis edasi saab. Mis puutub karjääri, siis tuleks vist mõnes mõttes öelda, et tulevik on selja taga. (Naerab)

Paar aastat kindlasti veel jätkan, aga pikast ajast ilmselt rääkida ei saa. Tahaksin tegelda rahvusvaheliste küsimustega Eestis, kuid mis töö see on, ei tea öelda. Aga Brüsselisse ma küll kolida ei taha. Mulle on kõige tähtsam, et ma oleksin eestlane ja et mu lapsed kasvaksid siin üles.

Jaan Sven Männik (60)

Sündinud 15. aprillil 1945 Rootsis

Lõpetanud Lundi Tehnikaülikooli masinaehituse erialal, täiendanud end

London Business Schoolis

Aastatel 1972-1989 töötas mitmetel ametikohtadel suurtes Rootsi eksportfirmades. Juhtinud projekte USAs, Kanadas, Jaapanis, Saudi-Araabias, Jugoslaavias, Itaalias jm

1989 – 1991 ametis Telia ABs, Stockholmi piirkonnas

1991 – 1992 osales Telia poolt läbirääkimistel Eesti Vabariigi valitsusega ASi Eesti Telefon loomisel

1993 – 1995 ASi Eesti Telefon (praegune Elion) Tallinna regiooni direktor

1995 – 1996 ametis Telia ABs, tegevusvaldkonnaks rahvusvahelised suhted

1997 – 2000 ASi Eesti Telefon (praegune Elion) juhatuse esimees

2000 kuni tänaseni - ASi Eesti Telekom juhatuse esimees

Abielus Kai Sillaste-Männikuga, neil on kaks last: tütar Kristina (9) ja poeg Jaan Thomas (7)

Peep Mühls, sõber

Töös on Jaan väga punktuaalne, nõuab täpsust. Isiklikus elus on ta väga pühendunud perekonnapea ja isa; pere on tema jaoks hästi tähtis.

Ta on tulnud teadlikult välis-Eestist tagasi koju, et oma parimad päevad Eestis mööda saata.

Eestisse tulek

On aasta 1987, kuumade kaheksakümnendate lõpusirge. Soomes väliseestlaste peol köidab naisevõtuplaanidega soliidses eas härrasmehe Jaani pilku Kanadast pärit pruunisilmne blond kaunitar Kai. Aasta pärast toob peomelus alguse saanud tunne neiu elama Rootsi, armastatud mehe toonasele kodumaale.

Kuus aastat hiljem, vahetult pärast nende ühise poja Jaan Thomase ilmaletulekut sünnib aga miski, mis Männikute elu pea peale pöörab – otsus jätkata Eestis. Nad seavad end sisse Tallinnas, kus isegi kempsupaberi pärast järjekorras seistakse ning õhtusöögi valmistamiseks tuleb käia seitsmes eri poes. Jaan Männik asub juhtima Eesti Telefoni nimelist nõukaaja telekommunikatsioonigiganti.

2005. aasta kevadel vahetub Maarjamaal juba üheteistkümnes valitsus pärast iseseisvuse taastamist. Eesti ettevõtteid valitseb suures osas väliskapital. 60. sünnipäeva tähistavast Männikust on saanud Eesti Telekomi juhatuse esimees; firma viimase kolme kuu puhaskasum oli 344 miljonit Eesti krooni. Männik ütleb, et ei kavatse kunagi Eestist lahkuda.

    Tagasi üles