Vaikse Doni tumedatel voogudel

Sõjajärgse vene kirjanduse üks vähestest nobelistidest Mihhail Šolohhov 1965. aastal Nobeli preemiat vastu võtma saabumas ja tema surematu kangelane Grigori Melehhov. Foto: Postimees.ee

Teisipäeval, 24. mail tähistati Venemaal 100 aasta möödumist Mihhail Šolohhovi sünnist. Neljaköiteline suurromaan «Vaikne Don» (1928–40) viis Šolohhovi 1965. aastal Nobeli laureaatide kõnetooli.

Teisipäeval, 24. mail tähistati Venemaal 100 aasta möödumist Mihhail Šolohhovi sünnist. Neljaköiteline suurromaan “Vaikne Don” (1928-40) viis Šolohhovi 1965. aastal Nobeli laureaatide kõnetooli.

Ent kohe oma ilmumisest alates on see teos olnud üks 20. sajandi vene kirjanduse suuri mõistatusi ja vaidlusobjekte. Romaani ja selle autorsust on ümbritsenud teravate ideoloogiliste heitluste tulevärk, risti vastandlike tõlgenduste, oletuste ja legendide tihe padrik. Nüüd, Šolohhovi 100. sünniaastapäeva eel ja ajal on kired uue jõuga lõkkele löönud.

Plagiaadikahtlus

Juba 1920. aastate lõpul räägiti Moskvas salapärasest eidekesest, kes käivat mööda toimetusi kaebamas, et tema punaste poolt tapetud poja käsikiri on avaldatud Šolohhovi nime all. See ja teised taolised kuuldused lükati Pravdas (29. 3. 1929) küll vihaselt ümber, ent kahtlused jäid püsima; muide, kumu plagiaadisüüdistustest jõudis omal ajal ka Eestisse (“Surnud autorilt varastatud suurteos” - Päevaleht 20. juuni 1931).

Esimesed raamatud teose autorsuse kohta ilmusid 1970. aastate keskel Pariisis. Kirjandusteadlane Irina Medvedjeva-Tomaševskaja pakkus romaani autoriks unustatud kirjanikku, ent Doni kasakate elu suurepärast tundjat Fjodor Krjukovit (1870-1920), seda versiooni toetas oma saatesõnas Aleksandr Solženitsõn.

Ajaloolane Roi Medvedjev väitis, et kui “Vaikne Don” ilmunuks anonüümselt, poleks mitte keegi osanud pidada autoriks Šolohhovi.
Teisalt tõendas skandinaavia teadlaste põhjalik arvutianalüüs kindlalt Šolohhovi autorsust ja välistas Krjukovi (uurimuse kokkuvõte ilmus vene keeles raamatuna 1989); tõsi küll, arvutimeetod sattus järgnevalt kõva kriitika alla (Voprossõ Literaturõ 1991/2).

Paljastuste uus laine tõusis perestroika päevil, põhilised plagiaaditeooriad koondab 1996 Samaaras ilmunud kogumik “”Vaikse Doni” mõistatused ja saladused”.

Üks Šolohhovi innukamaid ja vihasemaid ründajaid on olnud Iisraeli uurija Zeev Bar-Sella, kes pakub tetraloogia autoriks valget ohvitseri, jaanuaris 1920 maha lastud Venjamin Krasnuškinit.

Aastal 2001 avaldati uurimuste kogumikus “Kadunud autorit otsimas” aga kirjutis, kus pikkade arvutuste tulemusel (50 lk tabeleid!) tehakse teatavaks, et kõigi (!) Šolohhovi teoste tegelikuks (põhi)autoriks olevat omaaegne vene kirjandusklassik Aleksandr Serafimovitš (1863-1949).

Mitmetes taolistes hüpoteesides (aga neid on veel terve hulk) pakutakse Šolohhovile armulikult “kaasautori” rolli, unustades, et nõukogude kirjanik oli sageli sunnitud olema iseenda “kaasautoriks”.

Salapärane elulugu

Kõik Šolohhovi ründajad rõhutavad kirjaniku vähest haridust (napilt 4 klassi), noorust (I köite kallale asudes oli lihttöödel leiba teeniv autor 21-aastane) romaani kirjutamise otse uskumatut tempot (3 esimest köidet valmisid vähem kui kolme aastaga!) ja riigitruu klassiku hilisemat pikaaegset loomingulist viljatust.

Ent näiteks teise Nobeli laureaadi Bunini kooliharidus oli veelgi väiksem; suurteoseid on varemgi kirjutatud üpris noorena; romaane on valmis kirjutatud ka mõne nädalaga. Šolohhov oli varaküps (abiellus 18-aastaselt, sai nelja lapse isaks), ta värsked naturalistlikud “Doni jutud” (1926, e. k. 1976) on tõsine ettevalmistus suurromaaniks.

Nooruses lõbusa ja seltsiva, ent elu teisel poolel erakordselt kinnise ja sünge sõnameistri vanapõlve viljatuse üks ilmseid põhjusi oli aga stalinlikust terroriajast külge jäänud alkoholiga liialdamine. Ka enese tühjakskirjutamine pärast võimsat algust pole maailmas just haruldane nähtus (ning poja kinnitusel põletas Šolohhov elu lõpul romaani “Nad võitlesid kodumaa eest” käsikirja).
Tuleb tunnistada, et ametlik propagandalegend on suuresti varj(ut)anud kirjaniku tegelikku elulugu. Tema lapsepõlv, noorus ja kujunemistee on jäänud üsna hämaraks; isegi tema sünniaasta suhtes on olnud kahtlusi (on oletatud kõiki aastaarve vahemikus 1900-05).

Kui niinimetatud avalikustamise aastatel oli moes Šolohhovi põhiliselt sõimata - aga tema paturegister ei osutunudki teab kui pikaks (rida parteilisi sõnavõtte) -, siis mitmed uuemad päevavalgele tulnud dokumendid näitavad kirjanikku siiski ka soodsamas valguses. Näiteks 1997 raamatuna avaldatud kirjavahetus Staliniga ei näita Šolohhovi küll miskitpidi Stalini lemmikuna (või stalinistina).

Stalin, keda ärritasid Šolohhovi visad abipalved kollektiviseerimise pehmendamiseks, olevat koguni pillanud mürgise repliigi: kui vaja, leiame “Vaiksele Donile” uue autori.

Arvukates avaldatud kirjades sõpradele-tuttavatele avaneb paljudes üksikasjades “Vaikse Doni” kirjutamise käik, samuti autori autori visa võitlus tsensuuri, toimetajate ja kriitikutega. (Aga miks oleks väidetavalt harimatu kommunistlik parteiruupor Šolohhov pidanud sedavõrd meeleheitlikult võitlema ohtliku “valgekaartliku” käsikirja avaldamise eest?)

Nii näiteks oli “Ülesküntud uudismaa” algpealkirjaks “Higi ja verega”; kui Šolohhov pidi toimetajate survel algvariandist taganema, hüüatas ta ühes 1931. aasta erakirjas: “No on vast õudne pealkiri!”

On avaldatud arvamust, et konjuktuurne “Uudismaa” valmiski üksnes selleks, et “Vaikse Doni” lõpuosa läbi suruda.
Nii on üha enam maad võtmas paindlikum suhtumine Šolohhovisse; ühe usaldusväärsema uurijana paistab silma USA slavist Herman Ermolaev (sünd. 1924), kes on mitmeid plagiaaditeooriaid väga asjalikult arvustanud (raamat “Mihhail Šolohhov ja tema looming”, 2000).

Teos ise

Eesti väljaandes 1700-leheküljeline romaan mõjub eeskätt oma lopsaka loomulikkusega. Teost kannavad jõulised karakterid, Grigori Melehhovi ja Aksinja tormitsev kirg sööbib mällu igale teose lugejale. (Aksinja kohta öeldakse, et “paljalt lõhna järgi oleks ta seotud silmadega võinud ära tunda oma Grigori tuhande mehe hulgast”).

Otse küllusesarvest puistab autor eredaid ja täpseid kujundeid: “Nuut lõhestas niisuguse jõuga kaitsevärvi suvipluusi jelanskilase õlal, et räbalad keerdusid kokku nagu tule kõrvetatud lehed”.

Teoses tuleb ette kroonulikke stampfraase (“Rahvusvaheline reaktsioon tuli kägistama verest tühjaks jooksvat Nõukogude Venemaad”), ent paljud neist on tsensorite/toimetajate juurdekirjutused, mida alles viimastes väljaannetes (1995 Moskvas, 1998 Rostovis) on püütud välja rehitseda (ja kunagisi arvukaid kärpeid taastada).

Samas aga leiab romaanist ka selliseid üleskutseid, nagu “Surm kommunistidele - töötava talurahva vaenlastele!”; vaatamata rängale survele keeldus Šolohhov viimases köites Grigori Melehhovi bolševikuks muutmast.

Kui eelpool viidatud Bar-Sella kuulutab, et “Vaikne Don” “pulbitseb stilistilisest ebakõlast ning üksteisega vastuollu sattuvatest hoiakutest” (Postimees 4. november 2003), siis näib küll, et ta lähtub praeguseks ammu vananenud normatiivse “stiiliühtsuse” nõudest ja lihtsalt ei mõista teose polüfooniat. Ükski maailmakirjanduse suurteos pole ühtlaselt pügatud ja mõõdetud inglise park; Lev Tolstoi “Sõjast ja rahust” on leitud veel märksa rohkem igasuguseid vasturääkivusi ja ebakohti.

Kõrgesti haritud ja igati tubli literaadi Fjodor Krjukovi olukirjelduslike teoste Don on mõnusasti vulisev maaliline veekogu, Šolohhovi Don aga stiihia ja kaose sümbol.

Just vastandlike stiililaadide ainulaadne põiming ja need äärmiselt “vastuolulised hoiakud” tõstavad massiivse tetraloogia oma ajast palju kaugemale küündivaks elu- ja ajastutruuks panoraamromaaniks, tänapäevalgi väga intrigeerivaks ja nauditavaks kunstiteoseks.

Ameerika kriitik Ernest Simmens on öelnud, et “Vaikne Don” on vaatamata poliitika üleküllusele eeskätt “suur ja liigutav armastuse lugu, võib-olla ainus tõeline armastusromaan nõukogude kirjanduses”.

Ilmumise järel asuti teost kiiresti tõlkima: 1929 avaldati see Saksamaal ja Austrias, 1930 Tšehhoslovakkias, Hispaanias, Rootsis, Hiinas, 1931 Prantsusmaal, Inglismaal ja USAs, 1932 Taanis, 1934 Jaapanis ja Bulgaarias.

Üks NKVD kohalik ülemus oli 30. aastate lõpul Šolohhovi kohta öelnud: kahju, et mees nii kuulus on, muidu oleks ta ammu kinni pannud.

1936-37 jõudis I osa ka eesti keelde (ühe tundmatu tõlkija kehvapoolses vahenduses); täielik tõlge Aita Kurfeldtilt on ilmunud 1946-48 (neljas köites) ja 1957 (kahes köites).

Vandenõude teooriate kuhjumine

Ehkki “Vaikse Doni” iga lause on otse luubiga läbi uuritud ja teose taustki risti ja põiki läbi valgustatud, pole tekkinud mingit “ühtset” plagiaaditeooriat (kui selleks mitte pidada udust kujutlust seni veel hoopis Tundmatust Geeniusest).
Mingit üksmeelt Šolohhovi vastaste hulgas ei paista, pigem kiputakse üha enam vastastikku tülli pöörama.

Omapäraseid hüpoteese tuleb aina juurde, eriti efektse versioonina väidetakse, et luuletaja Nikolai Gumiljov pääses augustis 1921 imekombel mahalaskmisest, põgenes Doni äärde, muutis nime ja kirjutas valmis suurromaani. Üks korduvalt väljapakutud autorikandidaate on vähetuntud prosaist Ivan Rodionov, aga meeli on erutanud ka võimalik naisautor (Aleksandra Popova-Gromoslavskaja). Tõsise näoga kinnitatakse, et “Ülesküntud uudismaa” on kirjutanud Šolohhovi äi Pjotr Gromoslavski, “Nad võitlesid kodumaa eest” aga - Bar-Sella kindla veendumuse kohaselt - Šolohhovi sõber, tuntud kirjanik Andrei Platonov.

Paraku ei hooma asjaosalised, et arvukad vandenõuteooriad kipuvad üksteist vastastikku tühistama, kirjanduslike “troonipärijate”, romaani “tõeliste autorite” kasvav hulk (mitukümmend!) kipub tasapisi koomiliseks muutuma. Asjasse on sekkunud ulmekirjanikud ja isegi selgeltnägijad; vene internetis praegu toimuva kirjeldamiseks oleks vaja uut Gogolit. (Ma ei imestaks enam, kui avastataks, et: romaani kirjutasid tulnukad; vabamüürlased; Stalin koos Beriaga; Tšapajev koos Petkaga; aga ehk hoopis dikteeris Lev Tolstoi teisest ilmast?).

Ent teistpidi lääge on lugeda ka Šolohhovi pooldajate lihtsameelseid ülistusi; isegi tõsisemate uurijate puhul võib täheldada ideoloogilise mõtlemise otse hämmastavat domineerimist kõigi teaduslike kaalutluste ees. Tekstoloogia kipub ikka ja jälle taganema ideoloogia ees.

Lõplik argument?

Kõige kaalukamaks argumendiks teose autorsuse küsimuses on muidugi käsikiri. Kui 3. ja 4. köite mustandid olid osaliselt säilinud, siis 1. ja 2. köite käsikirjad arvati pikka aega kadunuks.

Ent ajakirjanik Lev Kolodnõil õnnestus Šolohhovi kunagise tutvuskonna visa läbikammimise teel jõuda kuulsa käsikirja jälile ning avaldada sellest oma põnevaid otsinguid kirjeldavas raamatus (1995) mitmeid peatükke.

Ometi läks veel aastaid, kuni käsikiri jõudis salapärasest eraarhiivist uurijate kätte, alles president Putini toetusel omandas manuskripti hiigelsumma eest Moskvas asuv Maailmakirjanduse Instituut; käsikiri otsustati faksiimileväljaandena avaldada.

Romaani I ja II köite käsikirja 910 leheküljest on 663 kirjutatud Šolohhovi käega, 247 lk. aga on ümber kirjutatud tema naise Maria ja naiseõe Niina poolt. Ohtratest parandustest-täiendustest kirendav käsikiri (mitmeid Šolohhovi parandusi leidub ka teiste poolt ümberkirjutatud lehekülgedel) ei näi kuidagi kinnitavat plagiaadiversioone.

Muidugi on leidunud neid, kes nimetavad sedagi käsikirja osavaks võltsinguks, ent üldiselt näikse praegu olevat jäme ots Šolohhovi pooldajate käes. Aasta eest toimunud Venemaa kirjanike 12. kongress võttis vastu eraldi resolutsiooni Šolohhovi kohta, kus kutsuti üles rahvusliku geeniuse sajandijuubelit väärikalt tähistama. Kavas on Šolohhovi entsüklopeedia väljaandmine.
Publikatsioonide tulvas paistab silma Šolohhovi autorsuse ühe peamise kaitsja Feliks Kuznetsovi (sünd. 1931) põhjalik, kohati küll taas panegüürikasse libisev raamat “”Vaikne Don”. Suurromaani saatus ja tõde” (Moskva 2005, 864 lk.).
Aga jah, kui eesti keeles ükskord ilmub “Vaikse Doni” uusväljaanne, siis paistab küll, et teose kaanele ei leia ühtki teist nime peale Šolohhovi oma.