2005. aastal kirjutas toonane riigi peaprokurör Norman Aasa, et alaealiste kurjategijate õige kohtlemine on väga oluline - vaid nii ei saa neist vangla püsikliente. Kuna alaealiste õigusrikkujate teema on taas teravalt päevakorda tõusnud, avaldab Postimees Aasa arvamusloo uuesti.
Pipi Pikksukk oleks Eesti ühiskonnas kindlasti riskilaps. Koolis ta ei käi, vanemad teda ei kasvata, lisaks rikub korralike tädide arusaamise põhjal korda. Vähemalt kahel juhul võiks Pipi vastu alustada kriminaalmenetluse. Nimelt siis, kui ta sekkub kaklusesse ja hakkab vastu politseinikele. Eesti ühiskonnas levinud hoiakute kohaselt võiks Pipi saata seetõttu vähemalt erikooli, kus teda siis vajalikul määral (ümber)kasvatataks. Aga kas see oleks lahendus?
Et alaealiste õigusrikkumistele mõistlikult reageerida, tuleb esmalt mõista nende põhjuseid.
Esiteks näitab enamik uuringuid, et eelkõige meessoost noorukite seas on kuritegelik käitumine väga levinud.
Teiseks, vaatamata alaealiste kuritegevuse kõrgele tasemele ei ole see siiski ühtlaselt jaotunud. Enamik noori paneb toime ühe, vähesed aga mitu kuritegu. Enamik paneb toime kergeid, vähesed raskeid kuritegusid.
Paljud rasked kuriteod tehakse korduvkurjategijate poolt, seevastu enamik korduvkurjategijatest paneb toime kergemaid kuritegusid. Ja kolmandaks näitavad uuringud, et alaealiste kuritegevus on üldjuhul episoodiline. Enamikust alaealistest kurjategijatest saavad õiguskuulekad täiskasvanud.
Ühiskonna tuleproov
Alaealiste kuritegevust võib seetõttu sageli selgitada ka kui noorte inimeste käitumisproove nende jaoks mitmetahulises ühiskonnas. Alaealistel on väiksem kogemus, kuidas käia ümber ühiskonna reeglitega.
Seetõttu on alaealiste kuritegevus sageli ka veel noore inimese arengust tingitud mängu- või probleemkäitumine, mille põhjused peituvad enamasti seiklusvajaduses või puberteedieaga seotud agressiivsuses ja probleemides.
Aga just probleeme on tänastel lastel palju. Seniste ühiskondlike struktuuride tähtsus on kadumas, sotsiaalne ja geograafiline mobiilsus ja kihistumine vähendab sotsiaalset kindlustunnet ka lastes. Järjest väheneb ka perekonna tähtsus ja selle asemele on astunud kool ja sõpruskond, kus lastele seatakse tunduvalt kõrgemaid nõudmisi kui kodus. See kõik on toonud kaasa lapsepõlve lühenemise.
Tänapäeva ühiskond on nii tootnud palju väikesi vanainimesi, kes ei suuda toime tulla oma lõhutud hingega - aastatelt alles laps, aga talt oodatakse mängimise asemel sageli täiskasvanutelegi üle jõu käivat ühiskondlikku võitlust.
Selle tagajärjel kannavad paljud lapsed nn psühhosotsiaalsete häirete (nagu näiteks suitsiidid, depressioon, söömishäired, alkoholi ja psühhotroopsete ainete kuritarvitamine, kuritegevus) all, millel on kalduvus välja lüüa just teismeeas.
Probleemidest kuritööni
Nii panevad noored inimesed enamasti toime kergemaid kuritegusid, mis ei ole sageli ratsionaalselt seletatavad ega ka pikalt ette plaanitud, samas on nad altimad üles tunnistama.
Just seetõttu satuvad alaealised rohkem õiguskaitseasutuste vaatevälja ning nende kuritegusid registreeritakse rohkem, millest omakorda tulevad näitajad, mis nagu tõestaksid alaealiste eriti kõrget kriminaalset aktiivsust.
Arusaamale, et alaealistesse õigusrikkujatesse tuleb teisiti suhtuda kui täiskasvanutesse, jõuti Euroopas tegelikult juba eelmise sajandi alguses. Seoses kriminaalõiguse sotsioloogilise koolkonna ja Rahvusvahelise Kriminalistikaühingu reformikavadega hakati 20 sajandi alguses ellu viima alaealiste karistamise põhimõtteid.
Alaealisi karistatakse leebemalt kui täisealisi, sest isiksusliku ja sotsiaalse ebaküpsuse tõttu ei erista alaealised piisavalt hästi keelatut lubatust.
Püütakse vältida täispikka kriminaalmenetlust ja -sanktsioone kui kõige raskemate tagajärgedega reageerimisviisi, vanglakaristust kasutatakse erandjuhtudel.
Eesmärgiks on alaealist võimalikult vähe stigmatiseerida kleepida talle kurjategija silti, mis võib kergelt kinnistuda kogu eluks ja nii soodustada kriminaalset käitumist tulevikus. Esiplaanile seatakse kasvatuslikud, mitte karistuslikud meetmed, koheldes iga alaealist individuaalselt ning arvestades tema isiksuslikku ja sotsiaalset eripära.
Eriti tähtis on ka menetluse kiirus, et laps tajuks selget seost rikkumise ja reaktsiooni vahel. Karistamatuse tunne võib tekitada «veereva lumepalli» efekti, kus reageeringuta jäänud rikkumisele võivad järgneda üha uued ja sageli ka suurema kaaluga teod.
Alaealiste kurjategijate erineval kohtlemisel on üks eesmärk et alaealine ei paneks toime uusi kuritegusid. Ja õnneks on see ka teatud juhtudel saavutatav. Ühiskond ei tohi aga teha vigu, sest valed mõjutusvahendid või karistused võivad vastupidiselt edaspidist kuritegelikku käitumist hoopis soodustada.
Vanglad ja erikoolid
Eelkõige on probleemideks vanglad ja erikoolid, kus enamasti inimesed paremaks ei muutu. Riigikontroll on oma 2004. aasta auditiga juhtinud tähelepanu tõsistele probleemidele erikoolides.
Sinna määratakse väga erineva raskusastmega tegude eest: koos õpivad raskeid õigusrikkumisi toime pannud ja koolist süstemaatiliselt puuduv nooruk. Nii muutuvad erikoolid kiusamise ja kuritegevuse kasvulavaks, sest neis on koos suure vanusevahega õpilased. Erikoolides ei jätku psühholooge, puuduvad sotsiaaltöötajad.
Koolide materiaalne olukord on kohati vilets. Kasvatustöö on keskendunud eelkõige kontrollimisele, mitte arendamisele. See on üks tähtsamaid põhjusi, miks paljud erikoolist lahkunud ei suuda ühiskonnas kohaneda.
Ka alaealistele mõeldud vanglad pole eriti tulemuslikumad. Vastuvõtlikus teismeeas võib kohanemine vanglaeluga nii kiiresti saabuda, et juba mõne kuu möödudes võib vanglast naasta väljaõppinud, küünilise loomuga kurjategija.
See kõik tähendab aga, et vanglasse ja erikooli on mõtet saata vaid neid noori, kes on ühiskonnale otseselt ohtlikud, ülejäänute puhul on mõistlik kasutada muid mõjutusvahendeid.
Alaealiste kuritegevuse ohjeldamine on kriminaalpoliitiliseks prioriteediks, vähemalt sõnades, olnud juba mõnda aega ka Eestis, samas polnud seda praktikas eriti näha.
2002. aasta sügiseni olid alaealistele üldjuhul ette nähtud samad karistused mis täiskasvanutele erandid olid oma sisult aga sageli isegi rangemad kui nt tingimisi vangistus.
Karistusseadustiku jõustumisega 2002. aasta septembris olukord muutus. Sellest ajast on prokuröril õigus lõpetada kriminaalmenetlus alaealise vastu koos materjalide üleandmisega alaealiste komisjonidele. Samuti võib kohus alaealise kurjategija küll süüdi mõista, vabastada ta aga karistusest, kohaldades tema suhtes seadustes ettenähtud mõjutusvahendeid (nt hoiatus, allutamine käitumiskontrollile).
Samas on kohtule jäänud ka võimalus karistada alaealist, nagu täiskasvanudki kurjategijat, vangistusega.
Alaealiste kurjategijatega tulemuslikult tegelemiseks on lisaks seadusemuudatustele aga vajalik ka õiguskaitseasutuste teadmiste parandamine, et oldaks võimelised iga konkreetse alaealise puhul valima just tema jaoks kõige sobilikum sanktsioon. Sellega seoses on prokuratuuris juba alates 2003. aastast teatud hulk prokuröre spetsialiseerunud alaealiste kuritegude menetlemisele ja 2004. aasta kevadel loodi Põhja ringkonnaprokuratuuris suisa eraldi osakond. Samuti on samasugune spetsialiseerumine osaliselt läbi viidud politseis.
Ühiskondlik mõistmine
Sageli on seadusandlike ja organisatoorsete reformide läbiviimisest raskem muuta aga inimeste suhtumist mõnda nähtusesse.
Nii on mul viimasel aja tekkinud alaealiste kuritegevuse teemasid arutades kummaline tunne, nagu oleks rollid sassis - alaealistega tegelevad politseinikud ja prokurörid, kes peaksid esindama õigusrikkujatega ümberkäimisel karmimat poolt, on sattunud kriitika alla alaealistesse kurjategijatesse liiga leebe suhtumise tõttu, seda ka mõningate sotsiaaltöötajate ja pedagoogide arvates.
Mõneti on see ka arusaadav, sest millisele õpetajale ikka meeldiks laps, kes jääb teistest maha ja pidevalt korda rikub. Parem võiks olla ta kusagil mujal, silma alt ära!
Sellist suhtumist võimendab ka meedia, mis toob välja vaid sensatsioonilised üksikasjad ja rõhutab, et kurjategija ise on alles veel laps. See on aga vale ja lühinägelik, sest mida rohkem täiskasvanud ennast lastest, ka neist, kes on toime pannud kuriteo, distantseerib, seda vähem võimalusi on neil kasvada õiguskuulekateks täiskasvanuteks.
Samas on südantsoojendav tõdeda, et on koole, kus pedagoogid ei pea paljuks tegeleda just käitumishäiretega lastega. Need noored on ju täiskasvanute vildakate elude tagajärjel kooli pooleli jätnud ning tänavasõbrad ja nende teod omasemaks võtnud kui kodu, sest täisväärtuslikku kodu pole neist kahel kolmandikul olnudki.
Eesti-sugusele väheneva rahvaarvuga riigile on iga lapse kurjategijaks saamine korvamatu kaotus. Seetõttu peab meie kõigi ühine eesmärk olema, et meil ei kasvaks juurde uusi kurjategijaid. Selleks on vaja teha palju ja nii on alaealiste kuritegevuse vähendamine prioriteediks nii prokuratuuri kui kogu õiguskaitsevaldkonna jaoks. Aga vähim, mis meist igaüks saab teha, on muuta oma suhtumist ja märgata abi vajavat last enne, kui on juba hilja.