Hea haridus?

Toivo Maimets
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tahaksin vastata Lauri Leesi rünnakutele (PM 01.06.). Alustuseks tuleb tänada Leesit selle eest, et ta on võtnud vaevaks tutvustada nelja akadeemiku seisukohti hariduses. Seekord on ta saanud asjadest õigesti aru. Tõepoolest on kolm põhjust, miks hariduskorraldus peab kaasas käima muutunud tingimustega.

Esiteks, Eesti ei saa ega taha konkureerida Kagu-Aasia riikidega allhankemajanduses ja seetõttu on sunnitud oluliselt enam panustama teadmistepõhisesse majandusse, mille üheks alustalaks on haridus, teiseks teadus. Eelmine valitsus tõstis investeeringuid teadusesse kahe aastaga 46 protsenti ja seda tempot tuleb jätkata.

Teiseks, riigi edu, ja mitte ainult majanduslik, sõltub suurel määral ettevõtlike inimeste hulgast. Seda aga saab hariduse kaudu mõjutada.

Kolmandaks, negatiivse iibe seisus tuleb rohkem tähelepanu pöörata efektiivsusele – nii majanduse kui sellega vahetult seotud haridussüsteemi efektiivsusele.

Eesti ei ole unikaalne. Täpselt samade probleemidega maadlevad teisedki Euroopa riigid. Nende eesmärk on haridussüsteemi paindlikumaks muutmine, püüd vastata muutunud oludele. Suured muudatused on käimas Inglismaal, Saksamaal, Itaalias ja paljudes teisteski riikides.

Üks eripära Eestil siiski on. Nimelt on meie ühe üsna mõjuka erakonna hariduspoliitikud tõsimeeli seisukohal, et kõige pakilisem probleem on tasuta toitlustamine. Kõik muud 1960ndatel juurutatud «leiutised», nagu laste sorteerimine eliitkoolidesse ja tsentraliseeritud õppekavad, kus kõik lapsed Kamtšatkast Kihnuni pidid samal päeval täpselt samu asju õppima, peaksid jääma paika.

Praegu ei ole Eestis piisavalt kompetentsi, et kõik õppekavad ise välja arendada. Soomes tegelevad kavadega pidevalt kümned doktorikraadiga inimesed. Eestis pole neid kusagilt võtta.

Meie kaks töörühma ei ole suutnud koostööõhkkonda saavutada.

Seetõttu palusime Soome haridusministeeriumilt ekspertiisi mõlema töögrupi tegevuse kohta ning mulle tundub küll, et näiteks Soome matemaatika ei ole Eesti omast nii palju erinev, et me seda otse üle võtta ei saaks. Tõik, et Leesi püüab paaniliselt läbi suruda erafirmaga seotud erakonnakaaslaste töörühma, kes minister Lukase ajal riigihankekonkursil kaotajaks jäi, peegeldab kahjuks Eesti haridustegelikkuse viletsaimat poolt.

Mis puudutab õpetajate palgatõusu, siis viimasel kahel aastal suutis eelmine valitsus palgaraha suurendada 12 protsenti. Tasuta koolitoidule mineva 260 miljoni lisakrooni eest, milleks tuleb tõsta makse, saakski umbes 12 protsendi jagu õpetajate palgavahendeid tõsta.

Nüüd on lõpuks ometi jälle hariduse rahakott Leesi parteikaaslaste käes. Seni on nende ministri suurimaks saavutuseks jäänud 8-protsendiline palgaraha tõus, valimiseelses võitluses aga, teadagi, on jutt tegudest olulisem. Sestap sobibki siinkohal Lauri Leesile käremeelne retoorika, milles kõlavad isegi Lenini surematud väljendid. Selle suure mürina ja kärina taustal aga laulab üks peenike hääl «... las jääda nii, kuis oli...».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles