Vohnja puusepp ehitas ise auto

, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hannes Pajussaar ja tema puuauto.



Foto TEET SUUR/ VIRUMAA TEATAJA *** Local Caption *** KADRINA VALLA MEES HANNES PAJUSAAR JA TEMA EHITATUD PUUST AUTO
Hannes Pajussaar ja tema puuauto. Foto TEET SUUR/ VIRUMAA TEATAJA *** Local Caption *** KADRINA VALLA MEES HANNES PAJUSAAR JA TEMA EHITATUD PUUST AUTO Foto: TEET SUUR/VIRUMAA TEATAJA

Vohnja külas asub pood. Poe vastas on tiik. Tiigi kõrval elab 41-aastane Hannes Pajussaar, kes ehitab puust autosid ja muid masinaid. Praegu saab tiigi kaldal näha ainult veoautot, mis on esimene asi peaaegu valmis kollektsioonist.


Augusti lõpuks valmivad veoautole seltsiks ka vana Mercedes-Benzi mudel, vedur ja tuuleveski.

Kui kellelgi juba tekkis kuri mõte autot ärandama minna, siis pole mõtet üritadagi, sest selle rattad on tehtud jalakast, mis on raskem kui tammepuu, ja nii on masin gravitatsiooniga naelutatud maa külge.

Valmib mõisapäevadeks
Kuigi mootorit autol pole, liigub see küll, külapoisid on seda Hannese sõnul ka tiiki püüdnud lükata. Kui lastel pole bussi oodates midagi teha, tulevad nad siiani aeg-ajalt autoga mängima.

Autot kaunistavad igivanad hinged, hobuserauad, talutööriistad ja muidu kila-kola. "Jaapanlased on tahtnud seda ka ära osta, aga ma ei müü," ütleb autor Hannes. Kuigi auto ei ole veel täiesti valmis, näeb see juba väga uhke välja.

2. augustil toimuvateks Vohnja mõisa päevadeks tahab Hannes auto täiesti valmis saada, et seda mõisa taga uudishimulikele eksponeerida. Auto, mille tegemist alustas Hannes 14. juunil, on ta meisterdanud töö kõrvalt. Metallist detailid on saadud prügimägedelt, kivihunnikutest, mitu hobuserauda on Hannes leidnud aga põllult kive korjates.

Auto küljes asendab signaali vana lehmakell, kastis ilutseb saksaaegne samakapütt, mis on eriline, sest on Tallinnas Einpauli tehases valmistatud.

Kastis on veel kolm sarnast pütti, kuid need on Taanis tehtud, mistõttu on nende väärtus peaaegu olematu. Kui keegi kogu metalli Hannese auto küljest eemaldaks ja kokkuostu viiks, saaks ta sellest kenakese summa. Mingil määral kaitsevad autot pahatahtlike eest selle külge riputatud tuhkrurauad.

Sada hobuserauda
Autoukse krabihingesid on püütud Hanneselt ära osta nii Hundisilmale kui teistesse taludesse, isegi Palmse mõisa tarvis.

Hannest vargad, vandaalid ega puuautode kollektsionäärid ei heiduta, ta ju ei tee midagi müügiks, vaid selleks, et tühja platsi oma maja ees veidike ilusamaks muuta. "Ma võiks selliseid veel viis tükki ehitada!" hindab Hannes materjale, millest kavatseb suve lõpuks veel kolm masinat valmis meisterdada.

Kui kellelgi tekkis samuti huvi vanade metallesemete kogumise vastu, siis Hannes on enda sada hobuserauda leidnud põllult kive koristades. Veel on ta asju koju viinud prügimägedelt, aga ka kivihunnikutest ja isegi jaanituleplatsilt.

Siiski peab Hannes Pajussaar oma auto juures kõige hinnalisemaks hoopis Markko Märtini autogrammiga Subaru lippu, mida on tuul räsinud juba kolm aastat.

Auto on ehitatud silma järgi, mingit kindlat mudelit pole eeskujuks võetud. Hannese arvates on auto tähtsaim detail rattad, mis kaaluvad neljakesi kokku kolmsada kilogrammi ja on tehtud saja-aastasest jalakast. Sellepärast polegi mõtet karta, et auto võidaks ära tassida.
Hannese maja hoovis on šašlõkiplats, kus saab ka tema ülejäänud hobuseraudade ja ka hakklihamasinate kollektsiooni näha. Kui mõni külaline on tahtnud Hannese kollektsioonist midagi kaasa võtta, on ta selle ka saanud, mehel kahju ei ole, ta ütleb, et küllap kunagi leiab järgmise. Müünud ta oma leitud asju ei ole.

Ühe ankru leidis Hannes Käsmu rannast, koos tükiga paadi küljest tõi ta selle koju.


Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles