Millal Tartu maha põletati?

Malle Salupere arvates pole põhjust jätta tähistamata Tartu esmamainimise 975. aastapäeva, sest Tartu asutamise aega me ju ei tea.

Tartu linna soov anda välja juubelimark Tartu 975. aastapäevaks on pahandanud mõningaid «isamaalasi», nagu ka tekst linna koduleheküljelt seoses Jaroslav Targa sõjakäiguga, mis tegelikult sõna-sõnalt pärineb EE 12. köitest (lk 579).

Võib ju vaielda sõnastuse üle « seetõttu loetakse 1030. aastat ka Tartu asutamisaastaks», aga kindlasti pühitsetakse kogu maailmas linnade esmamainimise juubeleid, kellelt ja millega seoses need mainimised ka ei pärineks. On arvatud, et aasta 1030 tähistas eestlaste linnuse ja asula hävitamist ja seda ei sobi tähistada.

Arheoloogid on viimase paarikümne aasta jooksul toonud välja rohkeid puitehitiste ja puitsillutise jäänuseid Toomemäe jalamil ning raekoja ja ülikooli vahelises kvartalis, kinnitanud puitkiriku olemasolu Jaani kiriku all koos kristlike matustega sealsamas, kõik pärit 10.–12. sajandist.

See veenab, et Tartu ei erinenud põhimõtteliselt muudest keskaegsetest varjaagide kaubateedel asunud linnadest. Tolleaegsetes keeltes ei eristatud linnust ja linna (linn/liin, Burg, uhfl), mille tunnusteks olid kindlus ja garnison, sadam, turg, püsielanikud ja käsitöölised.

Tartu ja selle ümbrus on rikas aarde- ja mündileidudest. 10. sajandi Araabia ja isegi Rooma mündid kinnitavad kauplemiskoha vanust.

Linn kaubateel

Kiievi vürsti Jaroslavi sõjakäik Tartusse tähendas eeskätt tähtsa kaubanduskeskuse hõivamist, aga ei pruugi tähendada selle hävitamist, sest küsimus oli ju kauplemise privileegides.

Venelaste kantsi tegelik asukoht on siiani kindlaks tegemata. 13. sajandil näiteks arvati, et see paiknes praeguse Vanemuise esise haljasala piirkonnas: meie ajalooarhiivis on ülikooli arhitekt Krause vana eeskuju põhjal joonistatud linnaplaan vastava märkusega.

Vene kroonika teatel 1061. aastast hävitasid sossolid rohkete elanike ning uhkete majadega Jurjevi ning ümberkaudsed külad, kusjuures nende rüüsteretk ulatunud isegi Pihkvani.

Kas need olid saarlased oma laevadega, nagu arvab enamik eesti ajaloolasi, või mingi Tartust lõuna pool asuv hõim, nagu pakub akadeemik Lihhatšov, täpsustamata, kas need olid eestlased või lätlased.

Aga kindlasti polnud tegu eestlaste poolt Tartu «tagasivallutamisega», sest Novgorodi ja Pihkva ühisväelt rängalt lüüa saanud ellujäänud rüüstajad läksid ju koju tagasi.

Linn tuli taastada selle elanikel, pealegi kiiresti, sest kõige lühem ja ohutum kaubatee Novgorodist ja Pihkvast Läänemerele käis mööda Emajõge.

Poliitilistel põhjustel pole slaavlastest varjaagide osatähtsust Tartu linnaks saamisel ühelgi ajastul kuigi laialt aktsepteeritud, kuid võidelda esmamainimise juubeli tähistamise vastu ainult seepärast, et see pärineb juhuslikult venekeelsest kroonikast, on lihtsalt naeruväärne.

Kirjad kasetohul

Põlglik usk venelaste madalamasse kultuuritasemesse on sügavalt ekslik. Ka vene ajaloolased on kaua kahelnud Nestoriks peetava krooniku väites, nagu oleks Jaroslav Tark asutanud koole.

Kui aga poole sajandi eest avastati muinasvene lihtrahva omavaheline kirjavahetus kasetohul, tuli esivanematelt vabandust paluda.

Mõeldes sellele, kui palju tohutükikesi on tuhande aastaga hävinud, kui palju läinud väljakaevamistel prügi hulka, enne kui neil kirjamärke tähele pandi, võib järeldada, et mongolite vallutuse eelne Venemaa ehk Kiievi suurvürstiriik oli üks Euroopa haritumaid, arenenud riiklusega maid.

Jaroslav Tark oli omaenda, tütarde ja teiste lähisugulaste abielude kaudu suguluses

Euroopa kõigi tähtsamate kuningakodadega. Tema tütar Anna oli pärast mehe surma isegi Prantsusmaa kuninganna, ja genealoogid on üle mitme valitseja temani toonud Ameerika presidendikandidaadi Kerry sugupuu.

Vähemalt üks kasetohul kiri on teada ka tšuudi keeles (karjala või vadja, mis tollal kuigivõrd ei erinenud eesti keelest), ja võibolla oleks neid leitud ka Tartus, kui oleks osatud otsida, ja kui see linn poleks nii sageli ja põhjalikult põlenud.

Idapoolsete ründajate arvele saab kanda vaid väiksema osa keskaegseid külalisi vaimustanud linna tabanud hävitustööst. Kõige sagedamini rüüstasid kergestisüttivate ehitistega tihedalt asustatud linna suurtulekahjud.

Et venelased olid ristitud juba 988. aastal, on küllalt usutav pärimus, nagu oleks Jaroslav Tark 11. sajandil Tartusse ehitanud kaks kirikut. Igatahes olid need 1437. aastal olemas, nagu kirjutas üks läbisõitva vene metropoliidi kaaskondlane, kes kurtis, et ainult kristlasi, s.t õigeusklikke venelasi on suures ja toredas linnas vähe.

Ajalugu pole menüü

Küsime nüüd, mitmes Tartu tõenäoliselt esimese põletamise aastapäev meil ees seisab. Arheoloogia andmeil on linn(us) põlenud umbes 11. sajandi keskel. Meie eelarvamused on sidunud selle Jaroslavi 1030. aasta sõjakäiguga.

Loogikat ja tolleaegseid mentaliteete arvesse võttes on hoopis tõepärasem aasta 1061. Kindlasti ei huvitanud kogu Läänemere regioonis tuntud ja kardetud saarlastest mereröövleid mingi rahvuslik hegemoonia, veel vähem tekitas tõrget rahvuskaaslaste hävitamine.

Tartu asutamise aastat me kindlaks ei tee. Pole küll võimatu, et leitakse kirje, mis esmamainimise tähtaega ettepoole nihutab.

Meie Tallinna-kesksed ajaloolased tahaksid aga lähtuda ainult linnaõiguse saamisest, mis teeks Tallinna Tartust vanemaks, kuna Tartu teadaolevalt pole saksa vallutajatelt 13. sajandil linnaõigusi saanud. Arvatavasti peeti seda tollal väljakujunenud vanaks linnaks ja see küsimus ei tõusnudki päevakorda.

Ajaloo ümberkirjutajad on samuti vaidlustanud kõigis maailma teatmeteostes aktsepteeritud Tallinna esmamainimise aasta 1154 araablase al-Idrisi kaardil ja sellega seoses ka eelmisel aastal 850. aasta juubeli tähistamise, mis oleks olnud suurepärane võimalus Eesti positiivse poole promo-miseks ja uute sidemete loomiseks, eurorahast rääkimata.

Loodetavasti ei lase tartlased end albikärast eksitada ega püüa oma ajalugu muuta restoranimenüüks, millest tunnistatakse praegu vaid meeldivamaid palasid. Vaatamata sellele, et ka tubli arheoloog Ain Mäesalu on ajaloolise mõtlemise asemel kaldunud poliitilisse propagandasse ja võitleb raevukalt «esimese vene okupatsiooni» tähistamise vastu (EPL, 5.01.05).

Aga kuidas jääb tule, mõõga ja risti abil ning tuhandete tapetute hinnaga läbi viidud orjastamisega seitsmesajaks aastaks? Poola päritolu vene kirjanik Bulgarin on Merkeli jälgedes arvanud, et kui eestlastele oleks jäänud võimalus ise oma suhteid korraldada, oleksid nad võinud areneda sama edukalt kui Madalmaad.