«Apelsinitüdruk» on noorteraamat. Mina selle sihtgruppi ei kuulu. Kui sama autori «Sophie maailm» sai sarjata filosoofia lamestamise eest, siis vähemalt sellest puudusest on «Apelsinitüdruk» vaba. Mis paraku ei tähenda, nagu siin «sügavusega» omal moel suhestuda ei proovitaks.
Gaarderi udused metsad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib-olla on seda tüüpi raamatud (siia tuleks õigupoolest lugeda ka Coelho teosed) normaalne viis, kuidas edastada mõningaid asju, mis paljude teadvusest tänapäeval muidu välja võiks jääda.
Meedium on sõnum
Teisalt aga kehtib siin täiel määral McLuhani tees «Meedium on sõnum», nii et lõpuks suurt millestki peale didaktilise lihtsustuse aru ei saadagi. Ohtlik on see, kui sedalaadi teosed saavad (oma võimaliku müügiedu tõttu) verstapostiks, mille alusel teisi mõõtma hakatakse. Siis on kirjanduse sisu allakäik paratamatu.
Teisalt ei tasu olla väga apokalüptiliselt meelestatud kui peaks selguma, et Gaarder kirjutab keskmisele koolieale (mida ma pean võrdlemisi tõenäoliseks), siis on tema lugejail veel arenguruumi ja -aega.
Siiski on see ka selline «kõigile ja ei kellelegi»-tüüpi raamat. Kirjandusteose puhul tegelikult ainumõeldav positsioneering, kui seda ainult alati nii laialt ei tõlgendataks. Selline ebamäärane teos peaks ikkagi pakkuma midagi eripärast, tal ei tohiks olla lõputul hulgal analooge, nagu «Apelsinitüdrukul» kardetavasti on.
Raamat on kena ja korralik, professionaalselt teostatud, soravalt ja täpselt. Ometi haigutab ridade vahel retooriline igavus ja tühjus kõike seda ollakse juba kuulnud. Õigemini on see lausa miski, mida peetakse ainumõeldavaks, kui peetakse silmas intellektuaalsustaotlusega bestsellereid.
Siksakitav jutustus
Kui selline raamat tabab teid ilma eelnevate samalaadsete kogemusteta, pole häda midagi; vastasel juhul aga tunnete tõenäoliselt tüdimust.
Peategelasele ilmub mõistatuslik «apelsinitüdruk». Kujutluse ja tõsiasjade vahel siksakitav narratiiv õmbleb need kaks kamakat tihkelt teineteise külge, nii et lõpuks pole enam mingit vahet, kas nimetatu oli olemas või mitte.
Kui ma ei teaks, et Gaarderile meeldib ennast ehtida kõikvõimaliku metafoorse häguga, peaksin seda vist mingit liiki vanasõnade- või mõistatusteraamatuks. Nüüd aga on see lihtsalt üks õõnsavõitu ja keskmine «hästikirjutatud raamat», mille sihtgrupp on vist tõepoolest nii lai, et sinna (mitte)kuulumine ei muuda lugeja jaoks enam midagi.